Osaliselt on see vastuseks blogi pealkirjale mida märkasin…kus 21. aastane kirjutab, et miks tal SIIANI lapsi pole.
Mul pidid silmad peast välja kukkuma.
Keskajal oli see arvamus, et 23 on vanatüdruk ja enam lapsi ei kõlba sünnitada. Tänapäeva ühiskond on pigem üles ehitatud hedonismile, kus kõigepealt nauditakse ja võetakse kõike head nii kaua, kui saab. 40-neselt sünnitamine hakkab tavaks saama. Sest see lisaks veel hilisele noorusele viimast vunki? Loomulikult on 30.ndates (20+) kehaliselt kõige mõistlikum lapsi saada, sest kõik see füüsiline trauma läheb kergemini üle ja kehagi võib taastuda.
Vaimselt – eks see on ka individuaalne, aga mina enne 30.ndat eluaastat isegi ei teadnud kes ma olen ja mida ma tahan – mu isal oli kunagi selles suhtes õigus, kui ta oma elukogemust jagas. Ma olen rõõmus, et kõik need 20+ aastad olid suureks avastusretkeks. Sest ega üle oma varju ei hüppa ja kõik piirid on nüüdseks selgeks saanud.
Kindlasti on varakult pere loomisel ka omad võlud. Näiteks 30.ndaks eluaastaks on siis lapsed juba suured/suuremad ja ise oled veel nö tegus ja ilus, kui on soovi ka kodust väljaspool tegusteda. Samas on eeliseks, kui oled saanud hoopis varakult karjääri alustada, siis on 40.ndateks mingi tagala juba olemas. Üks asi mis vanusega juurde tuleb on kannatlikkus. Vaadake kui rahulikud on lastega näiteks vanavanemad.
Ma ei pea ennast vanaks, ega ei tunne ka, et lähenen keskeale. Olen vist sinna kuskile 28. eluaasta juurde pidama jäänud, loodatavasti välimuselt ja eluvaimult, aga et tarkust on juba veidi rohkem. Nüüd hoian oma 28-sast kramplikult kinni. :)
Passis on kirjas sünniaasta 81.
21- on aga ise veel laps. Mõtlen end 21.aastale tagasi ja hirmus hakkas.
Pungitar 
Hmm, lapsesaamine ja trauma? Viitsid selgitada?
Raske sünnitus, sünnitusjärgne deprekas või mõtlesid midagi muud?
Pigem füüsiline trauma – rasedus, sünnitus ja sellele järgnevad võimalikud tüsistused, mis ei kipu paranema, mida vanemas eas see tee ette võtta. Minul näiteks esimese lapse järgne kõht ei läinud kunagi endiseks. Hetkel näen kurja vaeva, et mingit endisust taastatda – muidu mu “olen igavesti 28” enam ei kehtiks…
Mulle isiklikult tundub, et tänapäeval on see sünnitamine noores eas kuidagi survestatud, kuidagi nii palju liigub neid noori kes on alles täisealiseks (on blogimaastikulgi väga palju selliseid noori emasid) saanud aga laps on juba käeotsas (nemad ongi arvatavasti selle sünnitamise nii madalale tirinud), võib-olla on see lihtsalt väikeste kohtade viga kus on vähem inimesi ja sellised noored lihtsalt jäävad kergemini silma. Samas leidub väga palju neid täiskasvanuid kes hakkavad samuti peale pressima seda, et õige aeg oleks sünnitada. Mina isiklikult ja vaimselt ei oleks valmis veel emaks saama, iseasi kas ma üldse kunagi oleks valmis. Oma postitusega tahtsingi mõista anda, et noorelt sünnitamine pole nii tähtis, sest põhjuseid miks võiks sellega kauem oodata on palju ja see, et ma 21 alles olen ja lapsi pole, ei ole imelik. :)
Päris kindlasti ei ole imelik! :) Aitähh, et oma vaatenurka siin ka jagasid!
See on nii isiklik asi, et kogu see ühiskondlik asi – no MILLAL sina abiellud, no MILLAL on seda peenikest peret siis oodata, kas sina oled järgmine (kes kodu ostab, lapsi saab, kihlub, vadeva) jne – täiega häirivad küll. Aga alati saab siis ju matustel sellistele inimestele ligi astuda ja sama mesimagusa häälega küsida, et kas sina oled järgmine? :)
Peale seda pidavat ära lõpetama sellise küsimise.
Mulle, nagu ka eelpool kommenteerijale, tundub samuti, et eks see ole tegelikult üsna isiklik ja olenebki vast suuresti sellest millisena inimesed oma elusid näevad ja kuhu ning millal soovivad jõuda. Mina lähen ka vast sinna “noore ema” kategooriasse (25a ja 2 last) ja saan üsna tihti halvustavaid kommentaare, et elan oma elu valesti. Samas ma polegi selline tüpaaž, kes väga unistaks, et oh, teeks täiega karjääri või läheks rändaks terve maailma läbi. Olengi pigem vaikne ja kodune. Muidugi ütlen ausalt, et kui mult keegi viis aastat tagasi oleks küsinud kas enne kool, töö ja siis lapsed või vastupidi, oleksin ikkagi valinud esimese. Läks teisiti, mis seal ikka. Ju need teised asjad ka eest ära ei jookse :)
P.S. Sul on väga tore blogi!
sorri, aga mis vahet seal on millal keegi oma lapsi otsustab saada, igasugu üldistused siinkohal ei kehti absoluutselt. ma sain lapse 20neselt ja arvan, et see oli parim asi, mis minusuguse egomaniakiga tol hetkel juhtuda sai, nii palju mõistust tuli korraga juurde. ja 30neselt olen oma teisele lapsele ka parem ema olnud tänu sellele ehk. maailm ei ole must ja valge, vaid värviline kirju ja ilus, yo.
P.S. Sul on väga tore blogi!
Hei, asi polegi, et millal keegi. See on igaühe enda asi. Point on pigem selles, et kas ühiskond on tõesti survestanud või jätab muljet, et 21.selt peaks juba mitu last olema, kui see ajendab inimesi niimoodi kirjutama? See oli vist Virge blogi mille pealkirja märkasin ja ta seletas oma asja väga hästi ära siin. Yo!
Ei saanud jätta veelkord kommimata :)
Ühiskondlik surve vist on IGALE inimesele – iseasi, kui palju keegi sellest end mõjutada laseb. Nooremana mõjub see rohkem ja vanemana – loodetavasti – suudavad inimesed juba rahulikumalt võtta asju. Ootan seda aega :D
Minu laps sai 3-aastaseks, kui ma 21 olin. Surve oli vastupidine – mõtle, kui keegi näeb, et sa oled lapse saanud. Vanemad ei jõudnud vist ära häbeneda.
Kui lapsi veel tuli, tuli teine surve – äkki aitab juba neist lastest? Ega te ometi rohkem ei plaani saada?? või siis – ei saanud õigel ajal pidama peale 2.last või?
Seega – maha surve! Live your own life, people, pls :)