Rasedusest, rasedustest ja miks ma seda alguses varjasin


Vähemalt loodan, et ma ikka varjan, sest alati võib juhtuda, et vajutan siin WordPressis mõnda vale nuppu ja kõik on hoopis teisiti. Täna sain hea idee, et võiks ju siiski sellest teisest korrast ka blogida – ei pea ju kohe avalikuks panema. Sisetunne ütleb seekord, et ei taha kohe kõike laiale maailmale kuulutada seekord.

Pariisi reisi ajaks oli selge, et päevad on hilinenud piisavalt, et proovida teha üks võõramaakeelne rasedustest. Kuna mul apteekidesse nii ehk naa asja oli (wink, wink) siis sai pikalt uurida ja otsida. Tunnuseid muid oli selleks hetkeks juba teisigi, treenides kurtsin, et miks naised peavad jooksma randmed rinna all, et need ei vapuks – rinnad on nii valusad joostes. Hea tobujuss (2-3n)! Teel Pariisi, lennukis, tundsin suvalisel hetkel suus sibulamaitset (4-5n). Väga kahtlane! Iiveldas ka selleks hetkeks. Ühel hommikul sain sellise pearingluse, et olin päev ostsa voodis ja pearinglus oli tihe külaline (4-7n). Kokkuvõttes võib öelda, et iiveldas ikka kordi rohkem, kui Kakukesega. Õnneks okserallit pole olnud.

Täna on 9 nädalat ja 5 päeva. Ei tea, kas peaks hirmu tundma, sest mõned tunnused on vaibunud. Magada tahaks endiselt ja meeletult!
Kõike on siiski rohkem, võrreldes eelmise korraga. Iiveldus, uni, määrimine. Ja kuna ma eelmisest korrast teadsin, et määrimine on OK, aga erepunane veri on NO-NO, siis kuhugi ma ei läinud kontrolli. Määris ikka nädal või rohkem.

Esimesel visiidil ämmaka juurde oli kõik ok. Seekord ka vastas kenasti nädalatele, päevadele oma kasvus. Vastukaaluks aga viimastele sündmustele oma elus sain selle nädala neljapäeval aga ebameeldiva šoki. Lasteaeda järgi minnes tundsin, et midag niriseb. Läksin ruttu õpetajatele mõeldud Wc-sse ja sain rabanduse. Niriseb lakkamatult erepunast verd. Mu ehmatus oli vast suurem, kui asi väärt, sest kõik mis ma teadsin oli ju mantra, et: “määrimine ok, verejooks ei ole ok”. Ma tõsiselt arvasingi, et nüüd ongi kõik! Ja kuna ma olin seal vetsus ilma abivahenditeta kinni, siis kutsusin kiirabi, et erakorralisse minna. Ükski takso poleks nii verist naist vastu võtnud oma istmeid määrima.

Erakorralises suhtuti nii, et kui on määratud nii minema, siis nii ongi. Nad näevad vist seda nii palju ja tihti…“Tõenäoliselt on mingi kromosoomihäire ja loodus teeb nüüd oma tööd” ütles valveõde, püüdes lohutada. Üritasin end kokku võtta ja see UH ämmaemand kuidagi ära oodata. Ees oli tavapärane elav järjekord. Kui valvetuppa sain ja küsiti, et noh mis mureks, siis olin “leppinud” vist mõttega ja ütlesin juba ilma pisarateta, et tõenäoliselt ähvardav abort. Ma ei suutnud uskuda, et see juhtumas oli. Meditsiiniliselt on ikka oluline, et 12 nädalat täis saab, enne seda on kõik – loomulik kadu?

9+0

Hoidsin hinge kinni, kui ta siis vaatas ja esimene asi mida ma isegi nägin, et ta oli ju kasvanud! Võrreldes eelmise esmaspäevase UHga, oli seal juba hoopis teine pilt! Ta küll ei saanud 9+2 kokku, aga 9+0 ikka sai kuidagi. Arvas, et see pole ka oluline, sest süda lõi! Andis paberi ja pildid taskusse, ning saatis koju. Põhjust verejooksule ei leidnud. Püüdku ma ainult vähe rahulikumalt olla järgnevad päevad. Veider, aga ma polnud ka midagi füüsilist üldse teinud sellele eelnevalt – oma istuva ja viimasel ajal ka lamava tööga. Igatahes ehmatus oli suur, sest minu senised teadmised sellest olid ainult kurjakuulutavad.

Nagu ma aru saan, siis oht pole veel möödas…nüüd ootame ja loodame.

Isutab: puljongid ja supid
Kaalutõus: 0 kg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s