Magaja pargipingil


IMG_1340.JPG
Hommik algas kella seitsmese äratusega Krabis, peale mida jooksin Starbucksi kohvi järele. “Tomorrow christmas begins here” tervitas mind silt uksel, mida varem polnud. See oli esimene märk, et ka meie reis saab varsti otsa ja tuleb tagasi pöörduda külmale maale.

Edasi viis meid van tüüpi buss lennujaama 800 thb eest, mis oli eelmisel õhtul kokku lepitud. Lend Chiang Mai’sse ei olnud seekord nii lihtne, kui BKKst Krabisse. Võibolla olime ka selleks hetkeks juba liialt lennanud ja ootusärevus oli suurem. Pidin selleks kahe tunniseks lennuks ikka tableti sisse võtma, kuigi lennuk eriti ei hüpanudki, aga tunne oli nii ebakindel.

Kohale jõudsime kell 11. Esimene mulje juba lennujaamas oli, et siin on kogu eluolu veel kultuursem. Kõik tervitavad kokku pandud peopesadega, mis Phuketil või Krabis oli omane vaid kõrglassi teeninduskohtades.

Taksojuhi inglisekeele oskus oli ka äärmiselt paljulubav. Hotelli kohale jõudnud ja veidi end loputanud ja sirutanud tuli neiu K meie tuppa teatega, et täna on viimane päikesepaisteline ilm ja seadku me kohe sammud loomaaia poole pandasid vaatama. Teadupärast pole just kõigis loomaaedades pandasid ja ilmad kipuvad siin väga vesised veel olema. Meil on seni isegi väga vedanud. Kõigil rannapäevadel on säranud päike.

Loomaaia jutu juurde tagasi. Mul oli sees veider väsimus, eriti nagu ei tahtnudki minna. Ei tea, kas asi selles, et me juba sellel aastal viis korda vähemalt loomaaedades käinud või selles tabletis, mida lennukis võtsin.

Siiski sain meile kiirelt tuk-tuk’i ja võrreldes Phuketi 500 thb loomaaiaga maksab Chiang Mai loomaaia sissepääs 150 thb. Muidugi pandad maksid eraldi 100 ja kohalik buss eraldi 100, aga vähemalt anti valikuvõimalusi. Ja loomaaia suurused ei anna võrreldagi. Soovitan kindlasti seda bussi kasutada, sest loomaaed asub mäenõlval ja kõiki neid kurve ja tõuse poleks küll jala viitsinud võtta. Eriti koos oma kolmerattalise käruga. Kas ma juba kirjutasin, et Srilankan airlines me kärul ühe ratta ära kaotas?

Astusime ka Monoraili peale, mis oli vist vanem kui kogu rongi ajalugu kokku ja venis nagu tigu. Kakuke me suhkrukont jäi magama. Peale kida teatasin ka mina, et ma uuele ringile küll ei viitsi minna ja seltskond jättis meid ühele pargipingile künka otsas ootama. Kuna Suhkrukont magas oma kärus, siis mind vägisi niitev uni pani pargipingile külili viskama. Temeratuur on siin meeldivam ja ka õhuniiskust vähem. Seega meeldiv troopiline linnulaul kõrgete puude all suigutas mind kiiresti magama, hoolimata betoon kõvast voodist. See oli üks parimaid “lõunauinakuid” üldse.

IMG_1353.JPG

IMG_1354.JPG

IMG_1355.PNG

IMG_1359.JPG

IMG_1363.JPG

IMG_1362.JPG

IMG_1358.JPG

IMG_1366.JPG

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s