Ella, ella!


image   Mina, kui spirituaalne olevus, võin veel uskuma hakata, et mu tehnikasse või siis minusse endasse on elama kolinud mingi tehnikat hävitav tont.

Kõik algas sellest, kui kodune ruuter plõksima hakkas. Siis ütles üles mu kodune lauaarvuti, registry error ja üles ta enam ei bootinudki. Siis lakkas töötamast me tv digibox. Ühel päeval õnnestus mul wc potti kukutada oma iPhone (selles on süüdi teksade kandmine), see suri ära nädal peale intsidenti. Korraks ta ju töötas, arvasin, et kuivas ära, aga oleks pidanud ikka kohe lahti võtma.

Nii uskumatu, kui see ka pole, siis siin reisil olles tardus mu macbook air’i ekraan ja enam üles ei suuda seegi end bootida. Googeldada ka ei saa, et mis viga, sest selleks pole piisavalt netti või aega. Ainus, mis mulle jäänud mu tehnokolast on see iPad. Ma ei julge mõeldagi…

Mis pagana tont see on, mis niiviisi arvutid ära sõi? Kas on olemas mingi viirus, mis sedasti nii maci, kui windowsi registry’d ää rüüstab?

Kuidas ma küll aktiivsesse tööellu naasen? Peab veel paar päeva arvutite taastamiseks ja programmide installimiseks puhkepäevi võtma.

Siin pole aega olnud sellele mõelda, mured on hommsed! Kui alguses ei saanud puhkusega vedama, siis nüüd ei saa pidama. Mitu päeva oleme rentinud autot ja mööda saart ringi vuristanud, ikka mäest üles ja alla, otse randa.

Sunet ei saa rannast ära. Iga päev on mure, et kas me ikka läheme sinna väikeste lainetega randa. Suurtega ta ei julge vette minna. Kui hakkame asju kokku pakkima, siis jookseb veel mööda rannariba pikki sirgeid ja võtab viimast. Küsib ka, et millal Joonas-Mattias meile külla tulevad, sest ta tahaks ju seda rõõmu siin sõpradega jagada. Oliviast räägib ka, lasteaiasõbranna.

Eile leidis omale me lemmikrestost vanalinnas 5-aastase sõbra. Algas selline pull ja tagaajamine. Koos oldi ka meeldamini nõus sööma. Poiss oli restorani omanike sugulaste laps, seega snäkke toodi köögist aina juurde. Ikka friikaid ja kurgipulki.
Tänagi oodatakse meid tagasi, et lapsed saaks koos mängida.

Mis meil selle vastu saab olla – Symposium restoran oma hubase aiakesega asub küll kõrvaltänavatel, mida on esimesel korral raske leida, aga see koht on igati külastamist väärt. Toit on seni olnud parim, mis me saarel saanud oleme, omanikud lahked ja supersõbralikud. Ehk veedamegi oma viimase õhtu jälle seal.

Kui vahepeal oli koduigatsus, siis nüüd on ikka nii, et kahju on lahkumisele mõelda…

imageimageimage

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s