Kui valuvaigisti võtmise aeg maha magada, siis on tagajärjed piinavalt valusad! Minu meelest pole erilist vahet, kas on möödas 3 või 7 päeva. Ikka on kurk turses, rääkida ei saa ja tabletita on meeletu kõrva-kaela-kurguvalu. Palavikku õnneks ei ole tõusnud aga laupäeval sain ka veidi verd sülitada.
Tunnen ennast juba tõelise hädavarsena. Nii pikka voodiperioodi ma ammu enam ei mäleta oma elust. Tahaks ju toimetada ja teha asju, aga 30 min püstijalu ja siis tahaks jälle pikutada. Kuidas mul lamatisi juba pole tekkinud, ei tea.
Kakuke käib ilusti lasteaias. Talle meeldib seal. Sotsiaalne loom, nagu ta meil on, tal on seal lõbusam, kui kodus istuda ja ise juba ootab, et millal saaks sinna minna. Nädalavahetusel olid Alfie ja Sune ka kodused, ja Kauke sai issiga mängida ja mürada nii, et seda nägu, sest minust polnud üldse asja.
Hakkasin pidu planeerima. Selline virelemine ja ebasotsiaalne periood pani ikka mõtlema, et elu, kui sellist, tuleb tähistada ja kui ise ei korralda, siis ega pidu minu juurde ise ka ei tule. Peoloom tõstab pead.
Alfie tõi mulle ükspäev kaua kestvad orhideeõied padja kõrvale. Tahtsin neid jäädvustada. Lubasin ju ise joonistada oma blogisse nüüd pilte. Iga postitus võtab veidi rohkem eeltööd.
Oeh, kuidagi üksik on olla…jälle üks suhtlusvaene nädal ootab ees. Isegi saabunud lund ei saa nautida. Las ma halan… Kui on s***, siis tuleb seda öelda! Või kuidas?
Pungitar 