Mandliopist ja taastumise 5. päev


mandliopp2Just nagu ennustatud oligi, et 4-6 päev võivad olla kõige hullemad, algas eile õhtul selline kõrvavalu, mis ei tahtnud rohtudega kuidagi ära minna. Ma sain küll üle pika aja esimest korda terve öö magada, aga hommikul oli asi ikka sama hull. Tablette on ju välja kirjutatud kolme eri sorti valuvaigisteid ja mul on nad kenasti terve päeva peale ära jaotatud, mis tähendab, et enam tihedamini või rohkem võtta ka ei saa! Peamiselt on need ka mu toiduks olnud alates teisipäevast, iga kahe tunni tagant 2 tabletti miskit lahustuvat või alla neelatavat. Öösel ikka ilma rohtudeta või siis päeval pikemad vahed sees. Kuidas see opp siis käis ja mis tunded olid?

Igoreerisin vist kogu üritust oma teadvuses kuni pühapäeva õhtuni. St, et ma ei juurelnud selle üle, et mis tegema hatakase ja kui kehva ikka pärast olla võib. Muidu ma ehk oleks veel alt äragi hüpanud. Dieeti, mis hoiaks vere paksu ja kiiresti pidava, alustasin juba 23. dets, ehk jõulutoit võiski olla väga rasvane. Ei mingit küüslauku, ingverit, rohelist ja tervislikku toitu ega vitamiine! Peale viimast Aasia reisi on muide kaalunumber aina vähenenud, mis on väga üllatav, sest enda meelest ma pole toitumisharjumusi muutnud peale selle, et hakkasin peotäie kaupa vitamiine sööma: C ja B-vitamiinid peamiselt. Jõuludest jäi kaalulangus pidama, aga siis ma ka lõpetasin nende söömise. Kaalunumber on mul parem, kui enne Sune sündi. Vot milline huvitav fakt!

Niisiis pühapäeva õhtul pugisin kõhu korralikult makarone täis. Hommikul vara ärkamine ei olnud ka mingi probleem, sest ma juba talvisest pööripäevast saati polnud suutnud öösiti korralikult magada ja sellele ei aidanud kaasa see, et ma kell 22 Sunega koos õhtul ära vajusin – tundus loomulik juba kell 3 öösel ärgata, et no-nii nüüd on peamine ööunest tehtud. Seega mul oli aega dušši all käia ja rahulikult trammiga Magdaleena Haiglasse sõita kella poole kaheksaks.

Vastuvõtus korjati üleriided ära ja pisteti kaenlasse “kaunis” pesu-kulunud pidzaama. Infolehel, mille arst kunagi kaasa andis oli kõik kenasti kirjas, et millest arste teavitada ja mida süüa, mida mitte, aga seda polnud kirjas, et mida haiglasse kaasa võtta! Sussid ja pehmed puuvilaased sokid! Kust mina pidin teadma?! Pole ju erilist kogemust haiglatega, või siis on need asjad, mida tahad kiirelt unustada. Võibolla see on common sense aga no vot, minul selline isenesest võetav mõte läks tõlkes kaduma.
sussid
Juhatati palatisse ja hooldaja tutvustas ennast. See mind sünnitusmajas häiris, et keegi end ei tutvustanud, seega tore sissejuhatus seekord.
Selle peale muutub haigla töötaja ka inimeseks, kui tal on nimi ja ametinimetus patsiendi jaoks. Ausalt! Aga võibolla seda just ei tahetagi?

Peagi tuli haiglaõde ja küsis paar küsimust. Lasti mul puuvillaste sukapükstega opivoodile ronida, kuna sokke ju polnud. Varsti tuli juba tuttav arst, keda ITK’s vastuvõtul kohtasin dr. Piibe Laane. Oi, kuidas mulle meeldivad sellised nimed! Arst on ka üdini asjalik ja kompetente, professionaal – sügav respekt temale.
Enne mind viidi väike poiss adenoide lõikama ja tema ema oli kaunis närvis. Pisarad silmis ja nad olid valmis kohe peale oppi koju jooksma. Lastel läheb ikka kergemalt. Pani mõtlema, et mis nägu ma ise selles olukorras teeksin, kui oma last opile saadaks. Samas ma tunnetasin, et laps oli topelt pinges, sest ema oli nii pinges…

Sain üksikpalati. Esmaspäev. Haigeid alles hakati sisse võtma. Kaader tundus värske ja puhanud, kõik rõõmsad ja lahked. Varsti oligi minu kord, kus võeti mu voodi ja juhatati mind omal jalal operatsioonikorrusele. Seal oli palju sagimist. Eesruum oli narkoosist toibuvaid külitavaid kehasid täis. Lapsed nutsid läbi une. Iga voodi juures oli keegi, kes valvas parajasti patsienti. Voodid olid risti rästi mööda ruumi laiali, intensiivis hoitakse ju vaid lühikest aega. Ma veel küsisin, et kuidas väikese poisi opp läks, kui juba märkasingi teda ja ta ema: poiss kisas ja ema kaisutas teda härdalt.

Opisaale tundus kõrvuti olema kolm, sellised pisikesed, seintega eraldatud ruumid, ees seinas suured aknad. Oma arsti ma ei märganudki, aga siis tuli tutvustama ennast vanem härra – anestesioloog. Ka tema mainis, kui ebamugav võib pärast olemine olla ja üritas mu eelnevate opikogemustega võrdlusi tuua. Üritati luua võimalikult realistlik pilt, et parem arvata hullemat, kui oodata lahjemat. Selline ettevalmistus mulle sobis.

dreadJalutasime siis opituppa, kus oli üllatavalt jahe. nagu külmkambris. Heitsin ise opilauale ja ühte kätte hakati panema kanüüli, teine käsi pisteti mu kaunis lohvade pidzaamapüste sisse, et see kogemata opilaualt alla ei kukuks või kuhugi mujale töllerdama ei jääks. Juuksed pisteti rätiku alla ja kõik hakkasid sagima. Huvitav, et enne narkoosi ikka kipuvad mõtted sinna kanti, et ei tea, kas ärkadki enam…kõik tundub nii fataalne ja natuke – dreadful. Inglise keeles on just selleks õige sõna – dread. Täpselt see emotsioon mis moodustub sõnast d(r)ead ja tavaliselt käib päevi veel kaasas peale kellegi lähedase surma (õud, teadmatus). Nagu mingi must pilv. Niisiis valdas mind see teadmatus, mis ees ootab, siis kui silmad sulen, või kui nad lahti teen.

Korra olen üldnarkoosis olnud. Siis kadusin teadmata ajaks musta auku. Seekord mõtlesin end veidi teadlikult mõjutada ja soovisin mitte seda aega “musta auku” kaotada, vaid kuskil viibida ja midagi kogeda. Midagi turvalist ja puhast. Juba mul oligi mask peas ja ma tahtsin kangesti vastu vaielda, kui anestesioloog ültes, et nüüd hingame hapniku. Muide ühel opi-õel olid mõlema silma iirised täiesti eri värvi, üks hele ja teine tume…

…***…

Keegi ütleb agaral toonil, et: “K-i, ärka üles! Operatsioon sai läbi! Ärka üles!” See oli selle sama meesarsti hääl. Miski kisub mind üles. Mingisugune sisemine kohusetunne. Üldse ei taha tõusta, sest see uni oli päris hea. Tahaks veel. Ja ma käisin kuskil! Seal oli nii hea! Ja ma olin kellegagi koos, keegi, kes veetis minuga aega ja me rääkisime juttu pikalt ja ma mäletan ähmaselt ta nägu. Tal oli neid palju. Ma nii tahaks mäletada, tahaks tagasi, aga see kohusetunne sunnib mind ärkama.

Siis tajun, et mul on kõrvavalu ja kurgus on miskit nagu puudu. Mingid augud. Õhk käib läbi ja ma saan pikali asendis isegi paremini hingata, kui varem. See kõrvavalu on ainult jube. Teen silma lahti ja nii tahaks püsti tõusta ja oma keha kontrollida, aga ei suuda. Märkan, et olen nüüd ise üks neist vooditest keset intensiiviruumi, akna all. Rääkida ei julge aga tahaks küsida valuvaigistit. Siis koputan sõrmusega vastu voodiraami ja valveõde julgustab mind rääkima. Palun valuvaigistit.

Siis viiakse mind palatisse tagasi, sinna minekut ma ei mäleta. Vist vajusin jälle ära, aga mingi hetk vaatasin kella ja kell oli 13 saamas. Opiaeg oli kuskil 10. Seega kiire arvutus ütles, et mul läks seal päris kaua. Opp ise pidi kestma vaid 30 min kuni 45. Rohkem, kui tekib vajaus õmmelda. Hiljem kuulsingi arstilt, et vasakule kurgulakke tehti õmblus. Sellest ka see tugevam kõrvavalu, mida tundsin.

drugsKella 15 paiku kirjutan juba Skypes emale, et pilt tuli ette ja olemine on valuvaigisti all ok. Mind pani ka imestama, et mingit vere sülitamist ei olnud mul kordagi, kuigi kausse ja rätte käidi kogu aeg toppimas ja ka sanitarid käisid pidevalt, et kas on midagi ära viia. Polnud mul miskit häda siis.

Õhtul tulid ema ja Alfie ja mu väike Sune. Rääkisin vast liiga palju ja mingi hetk läks süda nii pahaks ja pilt uduseks, et nemad põgenesid ja valveõde tuli akent avama ja mu jalgu üles hoidma. Pilt jäi õnneks ette. Vastu hommikut hakkas hirmsasti mingit sülge kogunema. Selline paks ja limane, aga ikka õnneks ei mingit verd. Äkki ma olin oma korraliku dieedi pidamisega tõesti selle verejooksu tõenäosuse kahandanud?

Teisipäeval toodi palatisse üks koolitüdruk. Lohutasin teda veidi enne oppi, et pole üldse hullu, näed saab rääkida ja puha. Valuvaigistit tuleb ise küsida juurde, kui vaja ja nii ta opile sõidutatigi. Tagasi tulles juba 1h pärast oksendas ta verd ja köhis korralikult. Mind kirjutati sellel hetkel välja ja soovisin talle head paranemist. Suundusin otse apteeki ja ostsin omad rohud. Kokku läks see kõik maksma ühe haiglapäevaga ja mitme rohupurgiga u 20 eur.

Milleks mandliopp? Ma pole oma blogis väga kurtnud, aga u 2012 aasta augustist sain omale seletamatu liigesevalu kätte. Eriti valus oli kellegil kätt suruda. Seda võib seostada elukutsega ja nö “hiire haigusega”, aga kui ma vahetasin ka hiire digipliiatsi vastu ja see ei aidanud, ükski reumatoloog ega luumurruarst ei osanud ka seda valu seletada, siis jäi järgi ainult kahtlus mandlitele. Kuna ma angiini ka põdesin päris tihti, siis selline otsus sai vastu võetud. Nagu ka dr. Laane ütles, kas sellest opist liigese jaoks mingit kasu oli, näeb mõne kuu pärast. Mina tean aga, et kuna mul kohe peale oppi oli palju kergem hingata, siis kord, kui see paistetus kurgus ära läheb on kasu iga hingetõmbega tunda.

yrdid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s