Snorkeldamine paduvihmas, koos haidega.


See pealkiri võtabki pühapäeva kokku. Full moon päeva ja öö veetsime siiski Koh Taol ja seal ei tundunud küll, et keegi suuri pidustusi peaks. Kuna tuleb välja, et enamus reisiseltskonda on vanainimesed, keda suured peod enam ei tõmba.

Viimsesaare paanika hoos mõtlesin siis, et tuleb üks organiseeritud snorkeldustripp võtta, muidu jääbki kala vees nägemata, sest rannast ujuma minemine oli suur pettumus mitmes kohas, kus proovisime. Vesi soe ja mõnus aga sogane, vist mussooni tõttu. Nii me siis Alfiega kahekesi hommikul oma laevatripi poole sammud seadsime. Otsustasin iPadi maha jätta, sest tõotas vihma tulla ja nii juhtuski, et kui kai küljest end lanhti lükkasime, hakkas tibutama. Saare lõunaküljele keerates hakkas aga juba rohkem sadama ja kui giid ütles, et nüüd oleme Shark Bays ja hüpake vette, siis sadas juba korralikult. Keelati ujuda selles ja tolles suunas ja hoida ainult ühe kivi suunas, algajatel paluti tugeva hoovuse tõttu mitte vette minna ja jalgadega ei tohtinud ujuda, sest haidele jalgade plädin ei pidavat meeldima. Selgusetuks jäi, kas nad siis muutuvad ohtlikuks või ujuvad ära.

Kuna õues oli sama märg, kui vees, siis polnud kahtlustki-hüppasime vette. Põhja polnud näha ja vesi oli ikka päris sogane. Ei tundunud tavapärase snorkelduskohana, mida tehakse korallude kohal. Aga ega vist Blacktip Sharki tavalistes kohtades kohtagi.

Ja seal ta ujus. Tuttav, hirmuäratav siluett. Nii rahulikult ujus seal u 3m sügavusel, et keeruline oli närvi minna. Näitasime Alfiega näpuga üksteisele, kui ta veelkord silme ette ilmus ja korra ujus meie alt läbi ka. Sisi aga hakkas midagi hoopis selga torkima ja puhuma ja pinnale vaadates oli paari minutiga kohale jõudnud marutuul ja horisontaalis kallav vihm. Laineid ei olnud, need puhuti ära. Nähtavus oli hetkeks ka veepinnal kolme meetri kanti. Hakkasime ruttu aluse poole ujuma, püüdes siis mitte jalgu kasutada ja hea, et vesti olin selga pannud, sest lesti ei antud ja ma pole ilma nendeta üldse hea pinnal püsija. Mingil hetkel, kui me laevuke oli kõigest paari meetri läheduses tundsin, et ei edene kuidagi see edasi minek ja hoovus on liiga tugev. Lihased väsisid ära ja üks käsi annab tänaseni tunda. MInu kangelane Alfie tõmbas mind siis veidi edasi ja saime ruttu kuivemale pinnale, kui ta seda üldse oli.
Ankur hoidispaati kindlalt paigal, aga kõik muu tundus selle tuule ja vihma meelevallas.

Siis hõikas keegi läbi vihmase udu, et seal vees on veel keegi. Eurooplasest giid tuli kohale ja läks päris ähmi täis ja üllatuseks küsis hoopis tuuriliikmetelt, et kes vette tahab minna? Tundus veider, et giid ise ei tahtnud vetelpäästja rolli võtta. Kuna keegi ei reageerinud, siis hüüdi: “Olgu, kes tuleb koos minuga?”. Peab ütlema, et Alfie on väga hea ujuja ja võttis end korra stardivalmis, aga sinna vette poleks mina teda ka ilma vestita lasknud. Paanikas inimesed teevad tont teab mida seal vees ja samal ajal võitled hoovute ja haidega? Mind on ta ka muide korra Filipiinidel päästnud, kui arvasin , et suudan soolane vesi silmas ja suus ilma lestadeta ise pika, põhjatu maa maha sulistada. Lõpuks siiski läks abi vaja.

See lugu seal lõppes aga ilma paanikata, sest peagi selgus, et vees oli skafandriga professionaal. Tingviipeid kasutades ta selgitas: “Ma Ok!”, “Vaatan haid!” Ja sulistas seal edasi. Kogu laevaseltskonnale tundus ta üpris hulljulge.

Ilma tõttu saarele ringi peale ei saanudki teha ja hea, kui pooltki nägime. Minule oli muidugi esimesest elamust juba täie raha eest ja väga oleks tahtnud veealust fotokat, nagu kunagi Punases Meres sai oivalisi pilte tehtud.

Sõitsime tuulevarju tuldud teed tagasi. Lasti veel korra vette ja vees oli nagu saunas võrreldes väliste ilmaoludega. Näha polnud vees eriti midagi. Peagi võtsime suuna tuuri peamise sihtmärgi poole – 2 pisikest saart, mida ühendab peenike liivariba. Vot seal oli juba vesi õigemat värvi ja läksime Alfiega ühe saare külje alla, kivide varju peitsime oma koti ja uudistasime juba veidi värvikamat kalade valikut. Vihma hakkas kallama ja äikest müristama, siis veetsime järgnevad 1,5h vees! Kuna seal oli soojem! Nii ilus koht aga jube kui palju prügi! Hulpisime konkreetselt paradiisi prügikastis – kilekotid, riidetükid, korgid, plastik ja pudelid. Pärast olime nagu vettinud põrssad, kortsus ja külmunud.

Pika jutu kokkuvõtteks ei olnud see kindlasti snorkeldamiseks sobiliku ilma moodi, tuuri vedav giid oli nupust nikastanud ja vaadata polnud ka eiriti sodises või prügises vees midagi, aga kogemus seegi ja kui chekclisti pidada, siis sai haide koha peale linnukese kirj küll.

20131119-103131.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s