Tsitaat tänasest filmist


“Spanglish” (2004), Evelyn Wright:
“Mina elasin endale. Sina elad oma tütrele.
Kumbki pole hea variant.”
See tsitaat tabas üht seonduvat teemat, mida ma olen ise peas keerutanud ja väänanud mitmes osas. Kas teha tööd? Millal teha tööd? Millal oleks õige minna tööle? Kui palju ja kuidas seda kõike korraldada? Lapsehoidja leidmine on olnud tõeline kadalipp ja kestnud kaks kuud.

Ma ei julge ühtegi sõna selle koha pealt praegu poetada, kas ma selle õige ka nüüd leidnud olen, sest kõik kes enne Teda meilt läbi käisid olid – võta üks ja viska teist! Ja kui palju see aega võtab! Otsida välja, sortida läbi, kontakteeruda, anda esmane hinnang, kutsuda kohale ja siis teha viimane otsus. Lapsehoidjaks võib ju kandideerida igaüks! Olenemata vanusest ja elukogemusest! Välja jätsin juba kõik need, kes üldse kirjutada ei osanud (ainult väikesed algustähed ja punktid, komad puudu). Õppisin, et esimene hinnang tuleb ikkagi teha ka läbi vestluse telefonis, sest paljas e-mail ei ütle inimese kohta ikka mitte midagi! 90% olid mööda ka lõpuks nendest, keda kohale kutsusin.

Küll oli liiga noor, kel’ “släng” kippus vahele segama ja kes vajas ise veel hoidjat. Siis oli liiga vana, kes kahjuks Sunet ega tema vankrit õieti tõsta ei jaksanuks. Keskealistest valides tekkisid küsimused, et miks nad ei ole piisavalt ambitsioonikad, et mingit muud tööd teha? Täiendan, et siin ei mõtle professionaalseid lapsehoidjaid. Kas siis on mingi viga küljes? Käis ka muukeelne, kellel e-mailid kõik viisakalt tõlgitud, aga kohapeal ei saanud suud lahti ja tema liigutustest ei õhanud mingit enthusiasmi elule üldse. Siis oli suurpere ema, kes tõesti vist elus muud ei ole teinud ja hoidja töö tundus sobilik, aga kes oli liiga vaevatud endagi laste ja elu korraldamisega.

Nii mõnigi käis kohal haigena. Köhisid ja läkastasid ja mitte keegi ei pesnud enne lapsega tutvumist käsi, olgu või 10 lapsehoidja paberit taskus. Tekib küsimus:
“Mis toimub???”
Kas tõesti mina olen liiga valiv või tõesti hoidjate turg on nii värvikirev? Samaaegselt otsisin veebiarendajat meie projekti ja see ülesanne oli oluliselt lihtsam, esiteks sihtgrupi poolest ja teisalt vastutuse!

Ma saan aru, et ju siis mul esimese hoidjaga kohe joppas, kuni ma teda liiga palju kiitsin…nüüd nägin asja nii, kuidas see tegelikult käib – ongi raske valida just endale sobivat hoidjatädi!

Seekord ei kiida. Vaatame, mis üldse saab. Esmaspäeval on esimene päev. Kõik tundus nii õige. Lapselapsed olemas, aga välismaal. Igatseb. Tahab tegevust, et ei masenduks pimedal talvel. Samas tahab ka vaba aega, mitte põhitööd, seda ei vaja. Lasi omale teed pakkuda. Otsis Sunega kontakti. Käib trennis…

Lootust on. Ma kaua enam ei jaksaks otsida ka. Kas see on kõike seda väärt ja tõesti lõpuks – kelle jaoks?

Kas ühiskond pooldab noorte emade tööle naasmist? IT valdkonnas ei saa esiteks juba ajas mahajäämist endale lubada. Kas üldsus mitte ei mõista hukka veidikestki eneseteostust väljaspool kodu, et teotahtelised emad oleksid õnnelikud ja rahulikud hiljem kodus ja tunneks, et nende elus valitseb tasakaal? Sind surutakse kohe “karjäärinaise” kasti, kes seab enese vajadused lapse vajadusest kõrgemale?
Julm, kas pole?

Ja siis tuli see tsitaat, sellest ülaltoodud filmist,
mis sogase vee kõik selgeks tegi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s