Arvoiset matkustajat ehk sügistorm


Käisime Sunega kahekesi, Helsinkis, minu sõbrannel külas. Kahepäevane reis oli väga tore! Lõpp ainult kiskus veidi ekstreemsemaks. Rääkisime just, aega parajaks tehes, et oi, küll see tuul on kõva ja Kriss vaatas veel telefonist midagi, et kas ikka laevad sõidavad. Sõitsid. Juhtub ikka siis, kui midagi karta ei oska. Õnneks ei juhtunud lõppkokkuvõttes merel midagi, kui ainult sain paar halli karva pähe juurde. Kogemust ka küllaga. 

Sõitsime teatud, punase kiirlaevaga, mis 1,5 tunniga kohale toob ja viib. Nostalgiline oli, kuna pea aasta tagasi sõitsime kolmekesi tundmatu Tai elu poole, sama alusega, millega nüüd tagasi Tallinna hakkasime õõtsuma Sunega kahekesi. Irooniliselt veel mõtlesin, et meie kohtadel istusid seekord asiaadid. Mina aga neile päris lähedal, sest teadsin juba, et sinna vahekäiku, poe ukse ette, mida tegelikult ei kasutata saab käru ära mahutada, enda kõrvale. Hakkas sõit pihta. Saarte vahelt välja tulles juba mõnusalt õõtsutas.

Asiaatide vastas istus lahe, blond mammi, tuttava näoga. Kahtlustan, et ta oli meil Pedas modell. Rääkis soome ja eesti keelt segamini. Muutkui vangutas pead, kui merele vaatas. Tema taga istus elavapoolne soome perekond. Minust paremal istusid aga eraldi reisivad Eesti mees ja naine. Pealt näha sellised toredad ja töised inimesed. Minu vastas istus üksik habemega vene mees, kes ei lasknud ennast millestki häirida, üritades tukkuda. Teised aga juba vaatasid muiates üksteisele otsa, et mis nüüd juhtuma hakkab. Kõlab monitoridest: “Palume reisijatel jääda oma kohtadele tugeva tuule ja lainetuse tõttu”.

30 minuti pärast tuli meeskonnaliige meie salongi ja küsib üle laua, et kas ma soovin lapsele ehk pliiatseid ja paberit, et teda tegevuses hoida. Mina hoian kramplikult Sunest kinni ühe käega ja teisega lauast, sest õõtsub ikka tublisti. Vastan:
“Ma võtaks hoopis päästevesti!”
Mu Eestlastest lauanaabrid pahvatavad naerma. Poleks ju saanud sellise kallutamise juures ühtegi pliiatsit laualgi enam hoida. Loobun tagasihoidlikult pakkumisest.

Annan Sunele kõrrejooki, sest peagi muutus temagi rahutuks. Ega talle meeldi, kui teda nii kõvasti kinni hoitakse ja aru ju ei saa, et mis toimub. Muidugi pigistab ta mulle enamuse joogist sülle.
Vahepeal hakatakse oksekotte jagama. Möödunud on tund.
Sunel õnnestub mähkme vahelt ka mu süli täis pissida. Kuidagi moodi.

Asiaadid on kõrval lauas juba pead norgu lasknud ja öögivad. Õõtsub nii jubedalt, et püsti ei saa keegi olla. Otsustan mähkme sealsamas vahetada ja kuivad riided lapsele selga, hoian endki tegevuses. Kõik loevad minuteid. Vahepeal tuleb nii kõva ragin, kallutus ja rahvas kilkab, et mu vastane ärkab ja hakkab mind rahustama: “It’s ok! We’ll be fine!” ja paneb silma uuesti kinni, nagu vana merekaru.

Me hakkame eestlastega omavahel juba juttu rääkima. Kes on näinud hullemat tormi ja kes on töötanud laeva peal. Kes kui tihti sõidab ja kuhu üldse reisitud on. Sune on päris rahutu ja ma kurdan, et ma ei mäleta sellist hirmu:
“Mul on tunne, et nüüd emana kardan kõike ja rohkem!”

Tahtsin juba haarata tooli alt päästevesti, kui olin Sune kärusse asetanud, sest tema ilmutas soovi hoopis magama jääda. Minu rahustuseks aga ütles kogenud pinginaaber, et ärgu ma seda päästevesti küll välja võtku, et meil ei lähe seda vaja ja seda olevat jube ebameeldiv tagasi toppida. Tunnistati üheskoos, et kui seda vaja läheks, siis ei jõuaks keegi enam midagi teha. Noh, olukord oli ikka koomiline. Kõrval lauas hoidis naine oma meest kinni käevangus ja mehe pea toetus hirmunult naise õlale. Meenutas minu lennukisõite, kus ma ise selle mehe rollis olen ja Alfiet niimoodi pigistan. Inimesed nagu kartsid, aga üritasid kõigest jõust vapraks jääda. Minul oli muidugi aega ainult muretsemisele. Keegi meeskonnaliikmetest oli mu pinginaabri tuttav ja tuli küsima, et noh kuidas meeldib “ekstreemreis” ja, et kas ta sõber soovib äkki kohvi. Noormees keeldus ja teenindaja arvas, et tema läheb nüüd tekile suitsetama. Vanasti ma olin ise samasugune merelõvi. Pigem meri, kui lennukid ma ütlen! Sellega nõustusid ka lauanaabrid. Lennukis ei saa sa midagi ära teha, kui laevas ehk midagi veel saad.

Naisterahvas arvas, et see elav soome perekond võiks ennast tagasi hoida, sest nende laps muudkui hõikas soome keels, et oi vot nüüüüüd tuleb laine ja et vot nüüüüüd tuleb üldse kõige suurem laine! Loomulikult ajas närvi. Aknast välja vaadata oli ebatervislik. Katamaraan ragises ja nagises, nagu sealt filmidest nähtud, selline kummaline metalli painutamise nagin.

Varsti kõlab monitorist:
“Arvoiset matkustajat! Jääme sadamasse 50 minutit hiljaks, vabandame ebameeldivuste pärast!”. 
Ammu juba oodati, et millal Naissaar paistaks, aga teda polnud kuskil paremal pool paista. Selle peale mu pinginaaber ütleb, et nüüd võtab küll kohvi ja kas tema lauanaaber sooviks ka. Neil nagu hakkas miskit susisemagi. Rääkisid olümpiamängudest ja reisikogemustest ja tundus, et juttu jätkuks kauemakski.

Asiaadid öögivad, silmad tagurpidi. Sune magab kõrval vankris nagu nott. Kaitserefleks? Mina ainult mõtlen, et mis selle laevaga juhtuda võiks ja kuidas ma siis reageerida suudaks, peaks…

Mõne aja pärast paistab midagi hoopis vasakust aknast ja salongi meeskond ei oska küll öelda, et mis see on või kus me asume. Hiljem selgus, et Naissaar ja liikusime sikk-sakkis Tallinna lahe poole.

Lainetus jäi vaiksemaks ja mina jooksen veepudeli järele – 2 eurot, see oli seda väärt, sest kel janu, sel jalad ja hirmul on janu!

Reisi, palju Sa reisid, aga hirmud võivad minna ainult suuremaks, mitte väiksemaks. Kas see on vananemisega kaasnev kogemus või “lapsevanema rõõm”  – ei oska öelda!

Sadamas, lauast püsti tõustest tänas meie väike reisiseltskond üksteist ja kõik jooksid rõõmsalt laevast välja. Mõned vehkisid käega nina ees, enne laevast lahkumist, sest okse hais lõi üle pea. Kõik ülejäänud väljumised selleks päevaks tühistati.

Õhtul ei saanud tükk aega magama minna, sest kõik toolid õõtsusid ja voodis oli veel hullem.

Täna on jalalihased haiged pingutusest toolil sirgelt püsida. Juhtub ikka!

Soome lahel oli tuul kuni 17 m/s ja lainekõrgus kuni 3m, ametlikult.
Googeldades leidsin ainult häguse killukese, et katamaraanid võivad ohutult merel liikuda kuni 1,5m kõrguse lainega.
Kes teab paremini, kommenteerigu.

Advertisements

One thought on “Arvoiset matkustajat ehk sügistorm

  1. P.S – üle 15 m/s tuul ja/või lainekõrgus üle 3 meetri,
    Väga meeldib Sune suhtumine – ma parem magan :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s