Punk on …


Pungitar ikka mõtleb, et Sune võiks ju seda blogi või vähemalt teksti kuskilt, kunagi lugeda, kui ta suurem ja huvi on. Mida ta siis tahaks talle öelda enda kohta? Mida ta tahaks jäädvustada antud hetkest? Mida ta tahaks ise mäletada? Peale selle, et ta on ema – Pungitar? Nagu nimigi ütleb, kasvatas punkar ükspäev peidetud kroonlehed ja kavatses õide puhkeda.

“Punkar”  – see stereotüüpne väljend pole Pungitarile kunagi sobinudki. Ometigi ta nimi on kantud kahe punkbändi liikmete kirja – häälekandjana. Mõned on arvanud, et ta on seetõttu petis: kus on punkarile omapärane hari, kus kaltsud, alkoholist vidukil silmad, kus kõverad jalad ja kontrollimatu meel?

Kus, kus? On seda küsimust Pungitar ka endale esitanud rohkem, kui korra. Kui oleks võinud olla ja tahta sadat muud asja.
Ei tahtnud värvuda blondiks!
Ei teinud lauljapabereid!
Ei tundnud kontsadel end mugavalt!

Pungitar luges täna Facebookist oma bändikaaslaste kommentaare ja see teadmine tuli iseenesest – need inimesed. Nende inimeste pärast oleme me need, kes me oleme ja seal, kuhu me pidama oleme jäänud – põhjusega.

See puna(ise)päine siresäär pole ennast kunagi tundnud koduselt inimeste seas, kellele läheb korda juuksevärv, särgimark või egopikendus. Need Fesari kommid (juttu oli tervislikest eluviisidest) tegid südame nii soojaks ja panid Pungitari bändielule mõtlema. Bänd, kellest siin võib mõelda, kui kaugest perekonnast. Igaüks oma karakteri ja fruktoosiga, mahlane kompott värvilisi tsitruseid.

Aeg on lennukipiletid koju ära osta!

Maailma parim kanasalat ei ole Caesar

Anarchy In The UK

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s