Kuidas Sune sai üheksakuuseks


Kuna me ei tulnud Phuketile ainult puhkama, vaid võimaluse korral ka töötama ja ennast arendama, siis viimastel nädalatel on korda mööda ka seda tehtud. Tööalaseid mõtteid liigub peas liigagi tihti, olenemata nädalapäevast, sest neid me siin ei loe! Iga päev on natuke pühapäev, natuke esmaspäev või soovi korral ka reede.

Sune 9-nda kuu sünnipäev sattus neljapäevale. Kuna meil oli ka natukene pühapäeva järel, siis pärastlõunal, kui päike madalamal, otsustasime 2 rolleri, ühe beebi ja ühe käruga sõita maha mõnikümmend kilomeetrit. Tähistamiskohaks oli valitud Phuketi saare üks põhjarandadest, nimega Kamala

Pungitar võttis sünnipäevalapse kõhukotiga selga ja istus värskelt 5 kuuks renditud roheka Fino selga. Alfie aga sai omale ainult selleks päevaks renditud rolleri ja jalgade vahele kokkupandud käru. Kummaline ratturite paar me olime, aga peab tunnistama, et kui Sune on kotis rahulik ja näiteks magab, on rolleriga sõit väga nauditav. Mööda tühja teed ja piki sirget julgesime ka 60km/h sisse võtta, tavapärase 30-40 km/h asemel.

Kamala randa jõudsime täpselt tunniga. Vaade üle Patongi mäeaheliku sõites oli võrratu. Kamala valge ja pikk rannariba laiub lopsakate, roheliste mägedega ümbritsetud orus. Tundub, et saare lõunaosas, meie kodukohas, jäävad mäed veidi madalamaks.

Esimese asjana tervitas meid rannaribal, otse kookospalmide all, valge rannapromenaad. Pungitarile see meeldis väga, sest see tõestas käru kaasastassimise tasuvust. Promenaad läks aga juba varsti üle tihedalt müügiputkasid täis tipitud liivateeks, kus kahjuks käruga oli siiski ebamugav.

Peale kosutavat Green curryt käis Alfie veel meres ujumas ja leidis, et see oli räpane ja kleepuv. Pungitari see enam merre minema ei meelitanud ja kuna Sunel oli endiselt hea meeleolu, siis otsustati veel veidi ringi jalutada.

Peagi leidsime end ülimalt lastesõbraliku resordi sisehoovist. Tähelepanuväärne oli see, et esimest korda Tais viibitud aja jooksul märkasin nii põhjalikku prügisorteerimise süsteemi. Kas tõesti ka nemad jõuavad materjalide taaskasutuseni? Seal veidi ringi vaadates jõudsime järeldusele, et ostame baarist ühe joogi ja püüame end vargsi, kontvõõrastena, basseini libistada. Tundus, et kõigi nende kärude ja “valgete” laste seas oli kerge maskeeruda.

Tagasitee aga koju sai tõeliseks katsumuseks. Algatuseks juba see, et Sune mitte ei tahtnud kohukotis rahulikult püsida ja puksis, kuidas jaksas. Päikeseloojanguks olime napilt jõudnud alles Patongi läbida ja Kathu linnaosasse, mööda mägiseid tõuse sõita. Sune õnneks oli selleks ajaks tukkuma jäänud. Kuna Alfie oli seda teed varem sõitnud ja soovitas, et seda teed kaudu peaks sõit kulgema rahulikumalt, siis otsustasimegi tagasi minna veidi teist teed. Pungitar sõitis tukkuma jäänud Sunega ees, et vajadusel peatused oleks märgatavad.

Ühe ristmiku ees, keset kolmerealist sõidusuunda hüüab Alfie, et:
“Jaa-jaaa, siit läheme paremale, kõik on OK!”.
Tegelikult mõtles ta selle all, et siit läheme otse. Pungitar oli aga veidi ees pool ja märkas, et kõige parempoolne rida (vasakpoolses liikluses) keerabki paremale. Ohtlike manöövreid sooritades, lipsaski ta koos liiklusvooluga teises suunas ja Alfie, kelle telefon oli kogemata teise rolleri pagasikorvi jäänud oligi kadunud!

Pungitar ja Sune leidsid ennast täiesti võõras linnaosas, keset sadu rollereid ja autosid kimamas teadmata suunas ja kuna oli juba pime, ei olnud ka mõtet tee ääres oodata, et ehk Alfie sai aru, et tema naispere oli käsklust sõna-sõnalt võtnud. Taevas ähvardas ka suur äikesepilv.

Nii ei jäänudki muud üle, kui veidi suunataju kasutada ja kihutada mööda autode ummikutest. Tundub, et enamus liiklust siiski tekibki alles ööpimeduses. Ühe järjekordse ristmiku peal hakkas aga suunataju jupsima ja tuli minna teed küsima. Väga abivalmis meesterahvas jooksis oma laua juurest pliiatsit ja paberit haarama ja hakkas olematus inglise keeles kohanimesid nimetama ja kriipse paberile joonistama. Kõike üle korrates, tundus, et lõpuks sai ka Pungitar aru vähemalt, et mis suunas sõita tuleks. Meel läks küll sellel hetkel tegelikult veidi mõrumaks, sest ei tahtnud uskuda, et tee tõesti selles suunas viib. Tundus, nagu suund viiks hoopis tagasi Patongi!

Sune vist tajus ema kiiremaid südamelööke, aga selle asemel, et protesti avaldada hakkas tema hoopis Pungitarile lohutuseks laulma ja seletama seal oma kotis, salli all ja näppis ema ujumisriiete paelu (tuletas meelde, et küüned vajavad lõikamist). See laul ja lalin oli veidi närvilisele emmele väga rahustav ja lõpuks avastas naispere end juba tuttavalt ristmikult, millele nad selles suunas ei olnudki veel kunagi lähenenud! Koos laulu ümisedes läbiti viimane kadalip.

Kilomeetreid arvestatakse selles riigis küll igaühe enda mõõdulindi järgi. Kaardile joonistas mees, et ühest viimasest ristmikust oli meie sihtpunktini 6 km. Tegelikult oli sealt veel 12 km vähemalt, seda tuttavat teelõiku.

Jäi ainult loota, et Alfie kasutab sama loogikat ja üritab võimalikult kiiresti koduväravani jõuda. Ning, ohh, üllatust! Juba kodutänaval sõitis Alfie ekslejatele vastu, olles ka ise äsja jõudnud. Lõpp hea, kõik hea.

Sune oli ka veel kodus äärmiselt heas meeleolus ja kilkas enne magamajäämist voodis, endal piimapudel juba kaisus. Tundus, et sünnipäeva kohta mitte paha päev! Elamusi Kamalaga!

Kokku oli teekond Chalong Ring – Kamala 24 km
Tagasitee: Kamala – Chalong Ring 30 km  

Vanniloom
Kamala
Sünnipäevakink, sorteerimiskastid ja Pungitari meisterdusvahendid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s