Puhkuse esimene päev


Mulle ikka meeldib tänast päeva just niimoodi nimetada. Kuna saime juba nädal varem majaperenaiselt SMS’i, et tänasel kuupäeval võetakse ehitustööde käigus elekter terveks päevaks ära, siis jäi meil ainult loota, et ilm tuleks ilus. Oligi juba Kata-igatsus peale tulnud. Mulle kuidagi istub see rand hästi. Kõik vajalik on olemas ja käe-jala juures: head söögikohad, kohvi, kioskid, pannkoogikärud ja praegusel ajal suht vähe turiste, inimesed, keda jälgida. Ka juba nädalaga, kui me viimati seal käisime, on välkuvate suspede arvu kasv märgatav.

Seega pakkisime hommikul vaikselt rannavarustuse kokku. Vaene Alfie aga oli sunnitud ärkama juba enne kukelaulu, sest just siis otsustas Siputaja, et temale vist magamisest aitab. Piima järgi kööki jooksmine ajas unisel papal viimsegi isu edasi magada, kuigi meil naistel, õnnestus ärkamist edasi veeretada lausa 9-ni.

Chalong ringile lähenedes jäime napilt maha kohalikust bussist ja nii asusime suvalisi liiklusvahendeid püüdma. 100THB/2,36 eur eest (Kata rannale) saimegi kaubale tavalise autojuhiga, kes tundus, et vahel oma autoga nii perele lisa teenibki, sest auto tagaistme taskust võis leida turistidele suunatud kaarte ja infomaterjale. Väliselt nagu ei ütlekski, et tegu võiks olla taksoga. Ega sellest keegi siin aru saa. Kohalikud isegi räägivad tuk-tuki ja taksomafiast nagu kahel eri rindel sõdivast leerist.

Esimese asjana parkisime kohe end piisavalt adekvaatsesse toidukohta, mille täpset nime ei mäleta, aga sildil oli tegu tomatitega. Meie aga tankisime end hoopis alkovabade kokteilidega Mickey Mouse ja Pinky. Loomulikult, nagu meie peres ikka kombeks läks see roosat värvi koolast ja siirupist tehtud koks Alfie nina ette. Hiire nime kandev jook koosnes samuti koolast, mille sees hulpis suur pall shokolaadijäätist. Selline kooslus  pani terve klaasi vahutama! Lihtne ja samas nii huvitav, mida kodus järgi proovida.

Söögi ja joogi poole pealt olen ammu juba tahtnud kommenteerida, et kõik poest ostetud kraam on nii meeletult magus. Zeleed, sojapiimad, lahustuvad kohvid (sest muud nad ei joogi), jääteed ja isegi tavaline valge sai. Seega uute ja huvitavate produktide degusteerimine lõppeb ühise halaga:
“Väkk, jälle nii magus!”
ja lubasime, et edaspidi üritame enne ostmist, pakendilt suhkrusisaldust tudeerida. Eestis ei saanud ma paar päeva ilma shokolaadita ollagi, aga siin pole ostnud oma lemmikut juba 3 nädalat.

Et mitte keskpäevase, kõrvetava päikese käes rannatoolidele sattuda oli järgmisena plaan varjuda masaažisalongi, kuhu me, ohh üllatust, polnudki veel sattunud. Neid salonge on üle Phuketi lugematu arv ja juba esimesel päeval torkas silma ja kõrva pidev naiselik, kutsuv hüüe, veidike vinguval toonil (minu meelest Tai keel kõlabki niimoodi):
” Masaaa-aaaž???”
Olime juba eelmisel korral välja vaadanud ühe kõrvaltänava, kus neid salonge oli ridamisi eriti palju ja nii mõnigi pakkus, et kui lapsevanemad koos soovivad külastada siis 1 neist 10st vabast massööritädist kindlasti tahab Sunet valvata.

Nagu turistid ikka, sattusime probleemi ette, et sularaha ei jagu ja tuleb enne ATM’i külastada. Kahepeale on meil 4 erinevat kaarti ja mitte ükski automaat ei tahtnud järsku raha anda. Ühe kaardiga oli selge sott, et oleme üürirahadega limiidi ületanud, aga teistest ei saanud miskit aru. Oma tunnikese kulutasime mööda ATMe kärutades ja lõpuks istusime WiFiga kohvikusse, et kiiresti kõne kodupanka teha. Siinkohal soovitus kõikidele Eesti pangaasutustele, et paremaks kliendideeninduseks välismaal viibivate eestlastega võiksid nad asuda ka Skype liikmeteks.

Selgus ka tõeliselt ebameeldiv tõsiasi, et lisaks 150 THB väljavõtutasule Tai automaatidest võtab lisaraha  ka näiteks Swedbank 1 eur + 2,5% summast. Kui sadakond aastat tagasi olime pärisorjad ja maksime makse kirikule või aadlikele, siis tänapäeval oleme täpselt samasugused orjad. Sest oma palga pead sa panka saama ja seda välja võttes maksad kohutavaid summasid, ilma, et ise arugi saaks. Seega tasub vahetatud sularaha sokis sees kaasa võtta, kui Taisse tulla, sest ka kaardimakseid kõik kohad ei aksepteeri. Swedbank lubab korraga välja võtta u. 4000 THB /100 eur. Teen aga Nordeale head reklaami ja ütlen, et nende tingimused on mugavamad.

Sularahamure selleks korraks lahendatud, lippasime tagasi masaažitänavale ja kuna mulle enne juba oli pakutud odavamat hinda ühes konkreetses salongis, siis püüdsime seda uuesti leida. Siinkohal reklaamsildi hinnad meie valitutest 1h kohta: Thai masaaž – 250 THB/6 eur või Oil Masaaž 300THB /7 eur. Saab kaubelda ka odavamat! Salong ei näinud välja võibolla nii peen, kui ümberkaudsed, aga näitsikud tundusid ülimalt sõbralikud. Salongid näevad reeglina välja sellised, et ühelpool tuba on pikk poodium madratsitega, mida eraldavad omavahel ette tõmmatavad kardinad ja teisel pool rida toole, kus tehakse muid toiminguid, kätele, jalgadele. Kuna turiste on veel vähe, siis on enamus salongid tühjad või ühe kliendi päralt.

Mina valisingi pehme õlimasaažhi, sest Tai masaaž on teadupärast rohkem võimlemise moodi ja üpris valus. Samal ajal, kui mina mõnulesin oli päris naljakas aeg ajalt silma lahti teha ja piiluda, kuidas see kleenuke aasia piiga Alfie otsas jalgadega trampis ja tema ohver piinlevaid nägusid üritas tagasi hoida. Teine silm oli mul Sune jaoks ja palusin, et nad minu vaateväljast lapsega ei lahkuks. On ka seda juhtunud, et Sunet sülle võttes on mõni teenindaja tänava teise otsa jooksnud last oma sõbrannadele näitama. See on muidugi liig, mis liig.

Vahepeal pakkus massööridele nalja, kui Sune meie vahele matile mängima asetati, kuidas ta korda mööda minu ja Alfie seljas kätega trampimas käis, nagu aitaks ka masaaži teha. Mõlemad jäime teenusega väga rahule ja lubasime kindlasti tagasi minna. Kokku läks see lõbu koos lapsehoidjatega maksma meil 450 THB ja nii meeldivalt polnud end ammu tunda saanud. Pärast sünnitust oli ju veel selg tükk aega haige ja viimane mudimiskogemus jäi ka raseduse-aegadesse, kusjuures tegu oli rasedatele mõeldud Tai masaažiga Kullo Keskuses.

Rannaskäigu kohta pole midagi erilist muljetada, kui välja arvata, et Kakuke sai esimest korda rannaliivale asetatud ja hoolsa valve all sattus siiski üht koma teist ka keele peale. Siis tuli tita muidugi merevees ka puhtaks sopsutada ja veetsime rannas mitu head tundi. Ikkagi – me pole vist päris rannainimesed, et seal tunde ja tunde vedeleda. Lapsega või mitte.

Kuna Buffalo Steakhouse‘s algas buffee laud kell 6, siis oli meil piisavalt veel aega parajaks teha ning jalutasime Karon rannale välja nautima päikeseloojangut. Õhtusööki nautisime juba tuttavas headuses: chicken with cashewnuts and steam rice. Kahepeale saab ühest portsust siin täiesti söönuks, kui pikemalt kuumas kliimas elada.

Ka ühistransport lõpetab kella 6 paiku tegevuse ning tuk-tuki ja taksojuhid on sellest väga teadlikud. Baarivalgustuse sähvides, peatänavalt hea hinnaga sõidukit ei leia. Kusjuures juurdehindus võib olla lausa neljakordne! Meil polnud kiiret aga kuskile ja sedasi jalutasime turismitänavatelt veidike välja ning lasime end tunduvalt soodsama hinna eest koduukseni sõidutada. Kui välja arvata Sune õhtune ei-taha-veel-magama-jääda jonn, mida selleks korraks jagus liigagi pikalt, siis võiks öelda, et sellisena vist näeksid välja tavalised puhkusepäevad mõnusalt, suduses  ja troopilises rannarajoonis. Jään juba järgmist korda ootama!

Selline konn võiks küll olla!
Rannapäev
Õhus on asju
Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s