Transphuket


Alfie, Pungitar ja Sune jalutavad Rawai rannaäärsel maanteel ja ootavad bussi. Viimane peaks saabuma nii 30 minuti jooksul. Bussipeatuseid ei ole ja kellaaegu teatakse veel vähem. Bussi on aga lihtne märgata, sest teed mööda (vasakpoolses liikluses) läheneb aeglaselt metallist, pirukakäru stiilis sõiduk, mis aegajalt jalakäijatele tuututab.

Sune käru saab bussile tervenisti peale tõsta ja 30 min sõit kesklinna saab alata. Kesklinnas lähevad viimsedki reisjad ringteel peatunud bussist maha ja seda kolmest, käruga seltskonda hakkavad piirama “taksojuhid”. Ühelgi taksol ei ole märki, silti või telefoninumbrit. Kõik autod on muidu Phuketil moodsad ja kaasaegsed, enamuses suured linnamaasturid kõigi nende rollerite ja tsiklite seas.

Lähenebki üks kohalik t-särgis härra ja hüüab küsivalt:
“Taxi? Do you need Taixi? Where are you going?”.
Seltskond käruga vastab siis, et asja oleks Tesco Lotusesse ja:
“How much?”.
Taksojuht pakub, et 100 bahti. Hind tundub hea, aga kolmene seltskond on selle paari päevaga kesklinnas juba targemaks saanud. Pungitar küsib, et:
“Are we going to visit any souvenir shops on the way?”.
Taksojuht vastab, et jaa-jaa, suveniirid ikka ka. Selle peale Alfie teatab läbi laia naeratuse, et sellisel juhul on ju sõit Tescosse võimalik saada TASUTA!
Autoga mees hakkab kõvasti naerma ja noogutab allaandvalt, et olgu, olgu, te vist pole eilased turistid ja näitab oma auto tänavanurgal kätte.

Ühesõnaga, toimub siin riigis mingi kummaline skeem, et kui kohalik viib turiste suurde suveniiripoodi, siis ta teenib sellelt suveniirifirmalt 10 templit kogudes tasuta bensiini. Üks seltskond on üks tempel. Miks aga tempel neile olulisem on, kui raha, sellest lääne inimene aga aru ei saa. Kas bensiiniga saab siis lapsi toita ja arveid maksta? Tundub nii…

Kokkuvõtvalt võib öelda, et saare keskele, supermarketitesse saab see seltskond sõidetud 80 bahtiga. Tagasi aga tuleb võtta poe eest takso mis on juba 400THB. Segane.

Järgmisel päeval sõidavad kärutajad ainult 15 minsa ja maksavad 80 THB kokku. Buss aga, mis mugavalt mahutaks ehk 9 inimest, mahutab tegelikult 24 reisjat. Ehk, kui arvad, et enam küll keadgi peale ei mahu, siis võetakse ühe pingi alt välja teine pikk pink, asetatakse see vahekäiku ja alles siis tõeline reisjate pealevedu algab ja buss sõidab taguots vastu asfalti, sest viimased ripuvad lihtsalt bussi katuse küljes.

Hea, et käru kaasas ei olnud, muidu ei taha mõeldagi, mis oleks sellest kolmikust saanud. Oli ka põhjust, sest trio läks oma esimest rollerit rentima. Tarmo käest. Veidike harjutasid lapsevanemad hoovi peal oma esimest sõitu ka. Tangiti paak ja Pungitar võttis esimese sõidu enda kanda. Laps kõhukotiga ette ja Alfie tagaistmel, asus see seltskond Rawai ranna poole tagasiteele. Küll aeglaselt, aga selle eest kindlalt. Pole siin midagi imestada, sest rolleritega kihutavad nii rasedad, mitmelapselised pered külgkorvides, turistid ja vanakesed. Ka vanemad prouad. Koerake kaenlas.

Nii toimibki Transphuket!

Rawai vihmasel päeval
Fanlamp
Näputoit

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s