Ülekäiguradasid siin ei ole


Seekordse postituse teemaks on titetoit. Pungitar käib Katal juba mitmendat päeva ringi igasugu minimarketites, mis jalgu jäävad, et leida beebile lisatoitu. Kaasavõetud pudru ja piimasegu ning üks püreepurk hakkavad juba otsa saama. Piimasegusid isegi leidub mõnes suuremas poes. Ka püree leidsime, aga tohutu hinna eest. Nii siis võtsime ja hakkasime end suvalise tuk-tuk‘i peale hääletama.

Meie eelistame neid nimetada küll omavahel lihtsalt Daihatsudeks, sest oma suuruselt mahub sinna peale ka terve käru koos lapsega. Kauplesin 10 minutilise sõidu 200lt 150 bahti peale, et sõita üle mäeaheliku Charon Ringi poole, kus asub üks suuremaid kaubanduskeskuseid siin kandis. Ise veel mõtlesin, et miks tüüp mulle pärast kohalejõudmist ja arveldamist ei naeratanud, nagu neil kombeks. Pärast alles lugesin phukest.com kodukalt, et miinimum taks ongi 200 bahti. Vot siis, kõik polegi nii odav!

Home Pro Village supermarket oli aga euroopapärane, nagu oodatud ja hinnad ka suht meie omad. Pidi olema ainus koht, kust hapukoort saab. Sain ka Sunele mingeid riisiküpsiseid ja ühe pudru ja maitsestamata jogurtit. Ostsime odavat veini ja spritsereid ja arvutasime, et kui iga päev nii poes ei käi, milleks pole vajadustki, siis võib vahest käia seal shoplemas küll, kui koduigatsus peaks peale tulema. Aga eelistaksin küll praegu aasiapäraseid kohti. Selleks me ju siia tulimegi!

Ametliku takso eest taheti 350 bahti, et koju tagasi sõita. No ei! Aitab et hotellitakso pidi sinna juba 400 bahti maksma minema. Hakkasime siis jälle Daihatsusid otsima, aga ei leidnud ühtegi. Lõpuks suure lehvitamise peale peatus aga meie ninaees kohalik liinibuss. Selline puitpõrandaga ja ilma akendeta. Ventilaatorid puhusid laes. Tõstsime aga käru sisse tagumisest uksest ja peab  ütlema, et kohalikud olid väga abivalmid. Bussisõit Katale maksis kõigest 30thb nägu ja peab ütlema, et sedasi võiks juba sõita küll. Pungitar pidi küll peaaegu bussiga edasi sõitma, kui käru oli maha tõstetud aga terve bussitäis hakkas abivalmilt kisama, et bussijuhile märku anda, et proua ka maha lastaks. Sune muidugi tegi läbi une kah miskipärast kõva kisa, et oot oot, kuhu te mu emme viite!

Õhtul nautisime Katal päikeseloojangut ja käisime veel söömas. Päris väsitav päev oli. Kui Pungitar otsustas, et tema enam ei jaksa, et üldse lapsega veel tegeleda, siis Sune just oligi nõus ilusti magama jääma. Lapsed ikka äkki teavad, millal on vanemate viimane piisk? Aga just seda viimast piiska on vaja. Muidu oleme saanud ta ilusti kohaliku kella järgi käima. Kella 9ks magama ja 7-8 paiku üles. Öösel enam ei ärka kordagi…seni.

Uinak rõdul
Kohalik beebitoit
Rannapiiga
Loojangu pilti ikka kah!
Kärutaja
Tõeline turismihooaeg pole veel alanud

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s