Kõik ja mitte midagi


Järsku, on mul kõik ja mitte midagi. See KÕIK on oma pere, laps, kodu, stabiilsus, suuremad plaanid ja veel julgemad otsused – kõik see, mille poole ma ju vaikselt püüdlesin ja endiselt. MITTE MIDAGI on see, mis oli eelmine elu, mis paraku on vaikselt hääbumas – peolooma elu: bänd, endine töö, sotsiaalne elu, inimesed, kellega suhtlesin SIIS iga päev. AGA ma vist olen see “nabanööriinimene”, kellel on vaja OMA inimesi.

Sõpru, häid töökaaslaseid või sugulasi enda ümber. Headest inimestest on raske lahkuda. Veel raskem, kui sa näed, et see “nabanööritunne” on jäänud ühepoolseks. KUIGI ma ju räägin iseenda eest ja ei tea, kuidas teise poolega on. Mõned teemad on tabu, nendest ei räägita. Üldse on palju inimesi, kes pigem vaikivad maha, kui hakkavad selgeks rääkima. Mina olen see kes räägib – õudne! Mõnikord aitas, mõnikord lõppes katastroofiga, mõnikord ei viinud kuhugi. Ikkagi ma arvan, et parem üritada ja kasvõi feilida, kui üldse mitte proovidagi.

Ma üritasin kramplikult mitte muutuda. Lootes, et mulle jääb selle kõige uue juures ka kõik endine hea. Paratamatult peab tõdema, et kõike ei saagi! Olgu selleks minu muutumatus või kellegi teise poolt minu valikute mitte aksepteerimine. Võibolla toimub muutumatus hoopis kahepoolselt, kuigi kõik ümberringi pöörleb, aga see hoiab meid kinni nagu ankur. See on nagu ujumine vastuvoolu. Laskem lahti! 

Kadedus on kõige suurem ajaraisk.

Muutused on elu edasiviiv jõud. Kui mõned asjad ei sõltugi minust, siis milleks nii kramplikult endisest kinni hoida? Go with the flow! – on kõige turvalisem, aga süüdimatu.
SAMAS fataalne, kuid kõige elujõulisem – Kõik või mitte midagi!

Teie Buddha

Advertisements

One thought on “Kõik ja mitte midagi

  1. I hear you sista. Vahet polegi kas tegemist on olukorrast tingitud eemale triivimisega, v6i geograafilistest distantsidest – tunne on sama. AGA see ongi elu. Hoides kinni oma naban66rist, ei saagi kunagi inimesena kasvada, ei toimu muutusi ja progressi, ei saa paremaks inimeseks saada ja unistusi teostada. MInevik alati on ja j22b. Seljataha. See on see lohutus ja turvapaik, kui vaatad tagasi mis kõik oli. Veel parem kui alati naeratad selle m6tte juures. Aga selle pildi raamid tuleb 2ra l6hkuda. Kuidagi see ju juhtus, et oled nyyd olukorras, kus sul on k6ik need asjad mis moodustavad su oleviku. Olevik meie endi valikute ahelate tagaj2rg – kui oleme saanud vabalt sellised valikud teha on see k6ik see mida tegelikult tahame, liikudes edasi oma unistuste suunal.
    Õigus sul on et k6ike ei saagi. Muutused on head ja valikud peavad olema vabad. Siis ei ole kunagi kahetsusi, ja ei leia end tulevikus õnnetu inimesena, kes tunneb et elu on elamata jäänud. Mis on minu hirmsaim ulm.
    Oma Inimesed on alati omad, ja kui sydmes pakuvad nad sooja, siis jagatud kohviminuteid ei ole vaja lugeda. Ma v2hemalt tahaks nii mõelda. Elu p66rab ikka k6ik peapeale.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s