Luti juttu


Olen täheldanud, et luti teema on ka üks neist, kus arvamused võivad minna kahte leeri – poolt või vastu. Sune on sünnist saati lutibeebi. Juba sünnitusmajas sai kiiresti selgeks, et kui neiul kõht täis, siis tema ikka tahaks veel kaisus lutsutada ja ilma oli raske magama jääda. Käisin siis ämmakatelt lausa küsimas, et ega neil lutti laenata pole, sest minul küljed juba haiged ja mina pole nõus “lutti mängima”, kui selline asi juba nagunii abivahendina leiutatud on. Neil loomulikult polnud ja siis ei jäänud ka muud üle, kui lohutuseks vahepeal oma väikest sõrme luti asemel Siputajale pakkuda. Hea oli muidugi see, et ka Alfie’t sai niimoodi luti asemel ära kasutada.Vanaema teadis rääkida, et vanasti anti lapsele ka räti sees saia või leiba lutsutada.

Lõpuks aga ei suutnud ma juba sellepärast haiglast kojusaamist ära oodata, et saaks aga oma valmis ostetud lutti proovida. Lutt on lohutaja: õhtul, kui ei taha uni tulla; pärast vanni, kui jahedam õhk teeb liiga või siis, kui emme lähedal ei saa olla. Õnneks pole ta aga täiesti lutihoolik – vahest ikka ei taha ka ja saab niisama õnnelik oldud, ka magades sülitab lõpuks välja. Kuskil raamatus oli kirjas, et parem pakkuda lutti ja nautida seda rahu, küll see võõrutamise perioodiks on kõik tulevase vaeva juba kordades tasunud…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s