Kõhukasvatajast Sünnitajaks


Väga pikk lugu, algab live-logimisega 02.02.2011

10:14 – Haigla ukse taga. Ema: “Naerata siis, ära unusta!” Vastuvõtulauas: “Tere! Ma tulin saatekirjaga sünnitama” ja lehvitan oma pooleks murtud paberitükiga. Vastuvõtutädi: “Ahahh, ahahh. Nii kas te tunnete ka midagi (mõtleb tuhusid vist)?”. “Ei…” vastan mina ja suunurgad käivad väga allapoole.

Päris pikk järjekord. Kuna miskit ei toimu, siis saadeti meid järjekorra lõppu.
Ees ootab KTG ja ämmaka läbivaatus.
10:50 –    Luksub ja põtkib. Ikka järjekorras.

Vahepeal KTG-s – toonid korras, 0 toonust. avatust vaevu 1 sõrm.

12:35 – Palatis nr 3. Veerand tabletti sees, riided vahetatud. 1 veen katki, teises kodukorra nõudlusel igaks juhuks kanüül. Nüüd ootama uut KTG-d kell pool 2 vist. Alfie jäeti ukse taha, hea, et musi jõudsin anda.

14:21 – Alfie käis külas. Ikka ukse taga. Kallistasime, arstidele ei meeldinud. Uksele pandi sildid, et külalised keelatud – viirusevärk. Tablett ei mõju vist veel, kui siis Placebo efekt. 14:30 KTGsse.

14:55 – Kaks toonust ühe KTG jooksul, see on saavutus! Nii arvas ka juba tuttavaks saanud KTG ämmaemand. Ta tõi mulle sinna padja! Uus KTG tehakse 16:30. Samas, nii aeglaselt edasi liikudes arvas tema, et saan
pärast järgmist KTG-d uue veerand tabletti. Kuulge, aga toonused on ju kohal. Praegu jälle punnitab. See teeb 3 toonust 30 minsa jooksul. Peaks vist magama vahepeal, ja energiat koguma, öö oli kasin, nagu ikka, ootusärevusest.

16:04 – Pikali olles olid toonused iga 4 minsa tagant, nii ei saa ju magada. Püsti on parem. Põiekas on kogu aeg. Aeg lendab. Palatikaaslane on vaikne naine, ei taha suhelda õnneks.

16:24 – Puusad kuumavad ja palav on. Jäin palatisse üksi. Luksus.

17:46 – Minu sõna, selle masina numbrite vastu. Toonuseid on aga masin väidab, et liiga nõrgad. “Ahaa, ei ole valusad toonused. Anname veel veerand tabletti!” teatab arst . Palatis ootab kandik õhtusöögiga.
Päris maitsev vorstikaste, mis te räägite, et paha haiglatoit. Tee ja saiake nämm… Aga nüüd vist läheb karmiks. Loodetavasti kell pool 8 registreerib see masin juba tõsisemalt ja mina loodan, et ma päris pooleks pole. Eesmärk on muidugi võimalikult vara sünnitustuppa saada ja siis juba koos Kaasaga.

18:52 – Toonused kadusid ära. Nüüd on tuttav torkimine. Keegi istub seal peal…

19:46
– KTG mõõtis toonuseid iga 7-8 min tagant. Nüüd öörahule. Kui toonused iga 5 min tagant 2h kestnud, või lähevad veed või hakkab verd tulema, siis peab minema nägu näitama. Mis ma siis nüüd teen? Jalutan palatis ikka edasi-tagasi. Suhtlen emaga läbi Skype’i. Vara nagu unele ka keerata. Või siiski…

Siinkohal sai live-s logimine otsa, sest juhtus järgmine ja kirjutan kuidas mäletan:

20:25 – Külitan voodis ja ootan und. Järsku käib minu sees mingi valus krõks seal all, nagu luutükki oleks murtud ja selline terav torge. Mõtlen, et nonii, kui see on see, mis ma arvan, siis liigutades ja püsti tõustes peaks lahinal miskit voolama hakkama. Mõeldud, tehtud- tõusen istuli ja nii kõik riided märjaks voolavad. Muudkui voolab ja voolab. Kui palju seda tuleb! Vahetan kähku kodused riided haiglariiete vastu, kontrollin: veed puhtad. Phew! Kirjutan Alfiele Skype’i, et: “Veed! Veed tulid ära! Nüüd see algab…”, sama sisu ka veel emale ja läpakas pauguga kinni. Ema jääb kindlasti närveldama (oleks ma teadnud, millise rahvusvahelise kaasaelamistiimi ta moodustab…).

Tipin väikeste sammudega koridori ämmakale juhtunut teatama ja sosistan kõvasti: “Veed tulid ära!”. “Aga kes te olete ja mis palat?” kostab tema, vahetus on vahepeal vahetunud ja uued näod. Annab siis mulle lapid kätte ja saadetakse uuesti KTG-sse. Emakakael lühenenud, avatust 2cm. Pärast mida kästakse asjad kokku korjata ja õde veab mu kola sünnitusosakonna poole.

22:00 – Sünnitusosakonnas võtab vastu hunnik ämmaemandaid. Arutatakse, et kuhu mind paigutada. Palusin vanniga tuba. Üks krapsakas pealik arvab, et eiei, kuna mul pole tegu loomuliku sünnitusega, siis vanniga tuba on välistatud. Vanni ma kasutada ei saa. Mul lähebki juba nägu krimpsu. Vaielda ka ei julge esialgu. Öeldakse veel, et : “Ootame, võibolla tuleb linnapealt öösel mõni loomulik sünnitaja ja tahab ka vanni! Hoiame seda pigem talle…” WTF?

22:10 – See tuba tundub nii kõle ja mina trotsi täis, et kas nüüd sünnitangi dušši all. Kõne tulevasele isale, et tule kohale! Vaatame selle tõreda ämmakaga mu sünnitusplaani üle ja ma väga ei armasta tema seltskonda…Lähen lasen vett selga. Alates vete tulemisest on sellised kummalised hoogsad alakõhuvalud, aga lihtsalt ebamugavad. Alfie jõuab kohale. Mul on nii hea meel, kalli, kalli!

Veed ikka lahmavad ja mina üritan end vannitoas vee all puhtana hoida. Jauran samal ajal kõvahäälselt ja pahuralt, et see ämmaemanda jutt tundus täiesti ebaadekvaatne ja kiuslik. “Mismõttes ma isegi valutada vannis ei saa! Kuidas see saab olla välistatud?” Alfie läheb jalamaid ämmakatega kaikaid vedama. Tuleb siis see tõre tädi tagasi ja kukub seletama, kui ebaloomulik ikka mu sünnitus on ja see just tuju ei tõsta. Ma seletan vastu pisarad juba silmis, et: “Mul on niigi paha, et mu sünnitus loomulikult ei alanud ja nüüd võtate vanni ka ära!” Selle peale tädi leebub. “Hea küll, kolime siis vanniga tuppa, ma ei taha jätta endast kiusliku inimese muljet ka eksole”.

Vanniga tuba on juba nagu SPA. Suured aknad ja pisike rõdu. Hubane ja sisaldab palju rohkem “mänguasju”: kits, kiiktool, järi jms.

01:00 3. veebruar käes. Püsti on valud 2-3 min tagant aga pikali 5-10. Väga ebaühlased, kuigi juba tugevad ja panevad asendeid ja kohta otsima. Üritan hingata “õigesti” valude ajal. Vahepeal tehakse miljon korda KTG. Ikka ebaregulaarsus. Ämmakaid voorib tuppa ja välja iga kord isesuguseid. Kordagi sama nägu ei näe. Keegi ennast eriti ei tutvusta. Paras massivoor. Alfie magab vahepeal põrandal. Ütlen talle ikka, et võta kottool, seni, kuni ma ei vaja, aga ei ta on täitsa siruli palja põranda peal. Ulatab vahel juua, kui palun. Hoolisev ja hea. Valus on juba! KTG-d tundub kõige valutum teha voodis, mis on üles tõstetud ja mina rätsepistes selle peal. Valu ajal lükkan kõhtu ettepoole ja toetun taha kätele, hingan.

03:00 – Üks ämmakas ütleb, et “Oi, oi vanni küll ei saa, see võtab teil sellegi hädise sünnitegevuse”. Valus on ju! Mismõttes hädine??? Ma pole palunud ühtegi valuvaigistit ka.

Kostuvad möirgavad hääled teistest tubadest. Mina ise valusid juba mitmendat tundi üle hingates ja üpris roidunult küsin, et “Miks ta niimoodi karjub?”. Saan vastuseks, et: “Sest tema hakkab varsti sünnitama!” Mul läheb meel aina mõrumaks ja väsimus tuleb peale. Tahaks magada, hirmsasti. Ronin kiiktooli. Mingi ämmakas ütleb, et see on ok. Ürita magada. Muidu tundub terve see öine vahetus nagu kari ükskõikseid. Üks mitmetest nägudest tuli vahepeal pani anduri, teine tuli ja kohendas, kolmas võttis ära. Palju neid ämmakaid siin tööl üldse on!? Üks vaatab, et ma üritan valu ajal hingata. Näitab siis kiirelt kuidas see käib ja lajatab: “Aga tegelikult mul on täiesti ükskõik, kuidas te hingate!” No tere! Enam hapumaks minna ei saa…

05:00 – Tuleb see kuri ämmakas ja imestab, et ma veel vanni pole kasutanud. Me mõlemad Alfiega nagu ühest suust: “..aga üks teine just keelas ära! Miks kõik räägivad nii erinevat juttu?”. Ahastus…

06:00 – Kontrollitakse avatust – 3cm! Appi! Nii kaua valutanud ja nii vähe! Ämmakad ka murelikud. Ähvardavad tilgaga, kui paari tunni pärast (uueks vahetuseks) rohkem pole. Pannakse vesi voolama. Mina rõõmustan. Vann ju mu lemmikkoht. Peab hakkama parem, lihtsalt peab. Kuri ämmakas lohutab, et ehk vann tõesti teeb vahest imesid ja aitab avanemisele kaasa. OK, ta polegi enam nii hirmus kuri…

07:00 – Vannil on värvi muutvad lambid. Ronin sisse, mõnus ja soe. Pikali olla ei saa, jube valusad on valud nii. Ikka ainult rätsepiste või kummargil vanni serva peal. Hakkan vaikselt kõrvaltubadest õppust võtma ja kõvemat häält tegema, sellist uuutamist ja ohkimist. Alfie ütleb: “Ära nii küll tee, imelik hakkab!”. Mul on juba ükskõik mis on imelik või normaalne. Üritan igati lõdvestuda, hingan kaasa “uuuuu-uuu-mmmm-mmm”, mõtlen kaasa “avane, avane, avane”…Pagana valus on…

08:00 – Uue vahetusega tuuakse tilk. Näen, seda kanüüli läheb siiski tarvis… Valud muutuvad ikka tihedamaks ja tugevamaks, enam ei saa istuda, ainult kitse najal kiigutan ennast aga nii väsivad jalad kiiresti ära. Vahepeal istun siis WC potil. Juba möirgangi nagu need kõrvaltubade naised ja ootan, et kas nüüd on minu kord “Ta hakkab varsti sünnitama!”?

10:00 – Avatus 7-8 cm. Uued ämmakad on palju osavõtlikumad ja toredamad, õnnitlevad mind ja ütlevad, et enam ei lähe kaua. Ma hakkan lahinal nutma kergendusest…

11:00 – Peale kohutavaid valusid ja pooleks minemise tunnet tuleb väsimus peale. Tunnen, et enam ei jaksa. Vahepeal on küll pressi tunne juba ja palun Alfiel kutsuda ämmaka. Nii nad siis vaatasid mind mõlemad vaikselt istudes seal toas ja ma peaaegu oleks öelnud, et rääkige muinasjuttu või midagigi. Nemad pingsalt ootavad ja kuulavad mu ammumist.

12:00 – Alfie hoiab mind püsti. Mina ise istukil järil. Lainena tuleva valu ajal ikka möirgan ja mõtlen kaasa “Beebsu tule, tule Beebsu, tule ometi!” See kestab liiga kaua ja mina olen liiga väsinud. Nii väsinud, et hakkan juba kurtma, et enam ei jaksa…ausõna enam ei jaksa. Suren vist maha…vahepeal käivad veel mingid arstid ja istuvad seal minuga. Ma isegi ei tõsta pead, ei huvita enam, kes, mis või kus. Mõtlen ainult valule ja miks juba press ei hakka ja tita ei liigu…miks ei tule seda põletavat pea kroonimise valu…mitte midagi…ikka sama lainetav, meeletu, pooleks rebiv valu…

12:30 – Lendavad tuppa arstid ja katsuvad uuesti seest. Oi ma poleks uskunud, et sinna terve käsi sisse mahub, või lausa kaks. Kontrollimise ajal on lausa võimatu pikali olla. Ajab kiunatama. Üks ütleb teisele: “Kuule, katsu sina ka”, noogutavad vaheldumisi ja peavad aru. Järsku tuleb veel paar arsti ja öeldakse, et nüüd on nii – erakorraline keiser, muud pole teha. Imelik, et ma põhjust ei küsinud, minu ainus vastus oli: “Jah, palun, kiiiiresti!
“Kiiresti ei saa siin midagi!” kostab tema ja siis hakkab hirmus sagimine. Kes laseb kanüüli rohtu, mis võttis tuhud ära. Sain lõpuks pikali olla ilma valudeta. Kes puhastab kõhtu, kes toob opilaua. Minul tekivad värinad. Vabisen seal ja vaatan Alfile otsa, ütlen: “I’m sorry…” enese ees on kuidagi halb. Nii tahtsin loomulikku sünnitust, aga see esilekutsumine tegi oma “riskidega” töö.

12:45 – Viiakse mind opilaual minema, Kaasale kiire musi. Ta oli mind toetades nii tubli just täpselt siis, kui seda kõige rohkem vaja oli! Opisaalis jälle palju inimesi. Mul silm hästi ei seleta, mis ümberringi toimub. Mingid hääled. Anestesioloog palub külili keerata, et teha seljasüsti. Mul tuhud juba tagasi ja kurdan, et valus on. See süst polnud midagi võrreldes muuga. Sama naishääl palub mul nüüd juba rahulikult hingata, et pole vaja enam ähkida ja puhkida. Ma ägisen, et: “Ma ei oska enam muudmoodi hingata, pärast nii pikalt harjutamist” , kirurgid ja arstid naeravad. See vist oli naljakas. Natuke oli ka. Sama naishääl ikka püüab mind rahustada ja vestleb samal ajal, kui kontrollitakse tuimastust, võõbatakse kõht kollaseks ja tõmmatakse roheline kardin ette. Hingan, hingan, püüan, rahuneda…

13:07 – Arst: “See siin on pea.” Sikutavad ja tirivad. “Ma nüüd vajutan kõvasti kõhule” ütleb sama kirurg ja hetke pärast kuulen lapse vääksu, mille peale nutan ise ka juba lahinal, see hääl, tema esimene hääl. Näidatakse mulle üle rohelise lina väga verist tompu, pead: “Palju õnne, te saite emaks!” ja viiakse see verine tomp minust paremale lauale, kus teda puhastatakse. Mul on nii ilus tunne sees. Rõõmupisarad voolavad ja tahan teda juba lähemalt uudistada. Raske on oma last ette kujutada raseduse ajal, aga kui lõpuks näed…

“Oi, kui pikad ripsmed! Teil on tõeline kaunitar sündinud!” lähevad kõik arstid uudistama. Viimaks tänavad üksteist, ning suurem seltskond jookseb vaikselt laiali.  Beebi puhastajad arutavad veel omavahel, et kuidas sai nabanööri sisse tulla sõlm. Siputaja ju! Juba varases nooruses!

Tuuakse mu näo juurde see ilus, puhas beebi. “Kallis, kallis, kallis…” lalisen mina, paitan põske ja viiaksegi ta värske issiga kohtuma. Mind õmmeldakse: “Kakrass” ütleb naishääl millest järeldan, et õmblemine sai läbi. Ma ütlen ka veel, et “Aitähh, et päästsite…” see mõte jäi kuidagi poolikuks, aga sobiski nii.

Edasi sõidutati mind intensiivi ja üsna pea saabus sinna ka Alfie, Siputaja süles. Oi, ma oleks tahtnud ta nägu näha, kui tema Kakukest esimest korda nägi, aga ei läinud meil nii – sinna läks ka siis minu suur, loomulik sünnitusplaan, ise nabanööri lõikamisega ja suure vannis sünnitamisega. Siiski lõpp hea ja kõik hea ja see tunne seal, kui esimest korda oma pisikest kisamas kuuled, oli ikkagi nii võimas!  Hiljem arutati veel, et kuigi 16 tundi pikka ja valusat sünnitamist, siis need tunnid valmistasid tita ilusti ette, et siia ilma tulla, toimunud sünnitegevuse käigus.

Lõpetuseks võiks öelda, et ITK sünnitososakonna öise vahetusega ei jäänud üldse rahule. Opisaalis ja perepalatite juures ehk II korrusega aga küll. Aitäh neile ka!
______________________________________
23.09.2012
1,5 aastat hiljem julgen väita, et esilekutsumist ei oleks olnud vaja. Kuna UH näitas pidevalt, et lapse suurus ei vastanud ootustele. Arvestades veel Sune sünnikaalu, 3208 g, oli norm kaaluni (3500) veel aega minna küll. Kogu segadus tekkist sellest, et mu viimane tsükkel oli seoses kuu ajalise kõrgmäestiku reisiga Peruus täiesti sassi läinud 2010 a. kevadel. Eelatava sünnikuupäeva (26.01) ennustas UH masin, mis pole teadupärast 100% usaldusväärne.
See kõik on muidugi tagantjärgi tarkus, aga äkki on lugejale abi. Mida oleks saanud ma ise veel teha, olnuks see, et küsida juurde üks UH peale eeldatavat sünni kp., mis näitab platsentas verevoolu, happniku jms. Kas ikka on nii kiire selle esilekutsumisega 2 nädalat peale masina pandud sünnipäeva?
______________________________________

Mõned faktid veel:

  • Ärevusest olin haiglas magamata veel 5 ööpäeva.
  • Haiglas viibisime nii kaua omal soovil, et kasutada abikäsi ja nõuandjaid nii kaua, kui võimalik.
  • Mõningane baby-blues valdas mind u 1 kuu. Ma küll ei nutnud, aga olin pigem jahmunud ja väsinud ja õues ei saanud käia iga päev.
  • Imetamisega harjub pikapeale ära ja hakkab meeldimagi ;)

2 thoughts on “Kõhukasvatajast Sünnitajaks

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s