Vanaisa


Mida ma mäletan oma vanaisast? Elu paneb paratamatult mõtlema surmale ja tema lahkumisest pole veel aastatki.

Ma kuulen, kuidas ta köhatab teleka ees spordiuudiseid vaadates.
Lohistab oma susse mööda köögipõrandat.
Silitab oma krobelise käega mu põske.
Ma panen oma pea vastu tema rinda ja kuulan tema südant. See sahiseb.
Siis on veel see roheline narmendavate servadega raamat – Bitstrup…

Jalad on kastesed. Nii me neid pesime enne magamaminekut, õhtuses murus. Hommikul püüdsime päikesejänkut.
Siis hüppasime jalgratastele. Tema oli see, kes lasi mu sadulast lahti…
Ja päikeseloojangul ajasime Saku metsasihtidel silmadega taga metsloomi.

“Helistama” oli tema jaoks “kõlistama” ja sendid jäidki kopikateks.

Vanade diapositiivide sees sobramisel on omad mõjud…

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s