Vanaisa


Mida ma mäletan oma vanaisast? Elu paneb paratamatult mõtlema surmale ja tema lahkumisest pole veel aastatki.

Ma kuulen, kuidas ta köhatab teleka ees spordiuudiseid vaadates.
Lohistab oma susse mööda köögipõrandat.
Silitab oma krobelise käega mu põske.
Ma panen oma pea vastu tema rinda ja kuulan tema südant. See sahiseb.
Siis on veel see roheline narmendavate servadega raamat – Bitstrup…

Jalad on kastesed. Nii me neid pesime enne magamaminekut, õhtuses murus. Hommikul püüdsime päikesejänkut.
Siis hüppasime jalgratastele. Tema oli see, kes lasi mu sadulast lahti…
Ja päikeseloojangul ajasime Saku metsasihtidel silmadega taga metsloomi.

“Helistama” oli tema jaoks “kõlistama” ja sendid jäidki kopikateks.

Vanade diapositiivide sees sobramisel on omad mõjud…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s