Võidab see, kes ütleb: “Ei!”


Kui nüüd eriti punktuaalne olla, siis on täna täpselt kaks kuud minna. Mitte niisama ei lasta 70 päeva enne töölt puhkusele: Juba teist ööd ei saa peaaegu üldse magada, sest tegelane kõhus laseb ribide peal liugu ja üritab seni avastamata kohtadesse omale ruumi teha. Ühel ööl ärkasin sellise valu peale nagu oleks terve õuna alla neelanud ja see oleks poolele teele kinni jäänud, selline terav ja kraapiv. Magan nüüd siis, kui saan, mitte siis kui kell ütleb, et öö on. Selleks vist see raseduspuhkus mõeldud ongi – vähendada kohustusi ja teha asju omas tempos. Aga ei, töid ja kohustusi olen omale endiselt liiga palju kokku kahmanud ja enam ei jõua ära teha. Vähemalt tundub, et nad ei saa kunagi otsa, kui ma ei õpi ei ütlema!
Seda ma kardangi, et sünnitus tuleb enne kätte, kui ma päris igavust jõuan tunda või veidi hinge tõmmata…väike külmetusviirus liigub ka ringi…
“Ei, aitab, peab puhkama ka!”…
“Varsti…”

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s