18 tundi


Kui palju on palju? Kas lasta teha sõeluuringud ja muid analüüse? Tasuta või tasulisi? Kas on valmisolek, ükskõik milliseks vastuseks? Kas uuringuid teha enese rahustamiseks või hullema ärahoidmiseks? Kui suured on tõenäosused? Kust läheb piir? Kuni lõpuni? Kus on lõpp? Kas inimese sünd või arengu lõpp? Milleks üldse need küsimused ja mure? Kas saaks ilma nendeta? Ja veel sada küsimust keerleb peas pärast 18.ndat tundi teadmatuses.

Mõni hommik tagasi helistas mulle ÄE, et teatada triple-double testi tulemused. Teadupärast on see vere-test, mida tehakse kõigile rasedatele kindlas faasis, et jälile saada arvutiprogrammi abiga võimalikele kõrvalekalletele loote arengus. Oli tema siis nõnna mureliku häälega ja ütles, et kõik pole päris korras. Labor kirjutanud paberile, et mind tuleb saata kiiresti UH aparaadi alla ja kas ma saaksin seda teha juba järgmise päeva hommikul.

Ma olin uudisest nii rabatud, et ei mõistnud kohe õigeid küsimusi küsida ja helistasin kaasa soovitusel ÄE-ndale tagasi, et küsida täpsemat diagnoosi või tulemust.
Sain siis teada, et tegemist “neuraaltorude defekti kahtlusega”.
Kahtlusega.
Palun veelkord.
Kahtlusega.
Ei, see ei jäta mulle miskipärast piisavalt kindlustunnet.

Tekib rahutus, ebakindlus, ärveus ja mis peamine – ääretu MURE. Ülejäänud päev möödub külmetusega võideldes pool häguses olekus. Õnneks aitab ka sõbranna mõtteid mujale suunata. Üks paanikas kõne ka tulevasele vanaemale ja tulevane issi otsustab ka töölt varem kaissu tulla. Öö möödub rahulikult ja kui tuleb hommik, et haiglasse minna ITK parima UH aparaadi alla, siis tuleb.

See korrus hakkab mulle ITKs juba väga tuttavaks saama. Seekord, aga suunatakse teise UH kabinetti, kus ma varem pole käinud. Siseneb aukartust äratav meesarst, kes tundub siin kõigi UH aparaatide päälik ja käsib mul pikali heita ja kõht paljaks võtta. Ise istub laua taha ja hakkab uurima mu patsiendi kaustikut. Jah, tehti mulle selleks uuringuks lausa kõik paberid ja kaustad, mis haiglasse sissekirjutamisega kaasnevad. Öeldi küll, et pääsen kohe koju ja ei pea tegelikult sinna jääma, aga see olla formaalsus. Minul aga keerlesid enne seda mõtted igasugu õuduste ümber, et milleks seda nii põhjalikult tehakse ja kas mind tõesti haiglasse pannakse???

Niisiis, peale põhjaliku lugemist tuleb doktor minu juurde ja enne, kui ta midagi ekraanile saab küsin mina juba oma murelikke küsimusi.
“Oodake, ma enne vaatan, mis mul on vaja ja siis ma räägin teile, mis ma näen”, vastab tema ja nii vaigistatakse igasugune küsimise soov. Vaatame kaasaga üksteisele otsa ja tema uurib ka ekraani ja käib toas edasi-tagasi. Siin on külm. Konditsioneer on jahutamas ja mina oma haige kurguga kardan veel haigemaks jääda. Piilun ka aegajalt ekraanile ja ei saa enam üldse aru, kes või mis on pildil. Tundub, et kõik ihuliikmed on puudu või kõverad või on midagi liiga palju. Mitte midagi ei saa enam aru! Hirm on mind pimestanud. Ootan, et millal näeks ilusat ümarat beebipilti profiilis, nagu google otsingus on UH pildid välja tulnud minu nädalate kohta, aga seda pilti ei tulegi! Ekraanil on vahepeal nii 2D, 3D kui 4D jms kujutidsed ning kaasa naerab, et see aparaat teeb ka mu tööandjale silmad ette. Vahepeal võetakse ette 3D selgroog ja keerutatakse seda igas suunas. Minu meelest näeb see päris õudne välja, nagu kahepoolne vöö erinevatest hai hammastest!

“Kas teil oli siis neuraaltorude defekti kahtlus?” küsib see aukartust äratava näoga tõsine meesterahvas.
“Nagu jah” vastan ma ebalevalt, mille peale ta kostab, et tema küll mingit defekti ei näe.
Ei kiida, ei laida.
Selline ta oligi.

Saime aga oma vastuse ja kergendustunne on suur, aga mitte üüratu, sest nii palju on juba muretsetud. Hiljem helistab ka ÄE ja ei taha kuidagi uskuda minu tsüklihäire teooriat, et miks üldse see analüüs võis hapuks minna. Tema ikka, et ju seal midagi muud oli, näiteks olevat mina ju ka kaks korda UHs käinud, et KVd mõõta. Ehk see oligi aluseks, et juba siis oli midagi halvasti. Ma selle peale lausa erutsin ja ütlesin, et ta ISE saatus ju mind sinna UHle esmakordselt liiga vara! Jäi ainult ütlemata, et tal nii kiire oli puhkusele, et kõik asjad, mis üldse võimalik, esmavisiidil lohakat kirjutas ja meid ilma küsimuste-vastuste vooruta ka välja viskas. See-selleks, ei tahtnud ma temaga kaikaid vedada ja andsin inimesele pärast puhkust uue võimaluse. Tunduski teine puhanud ja tore aga nüüd tuleb jälle lagedale jutuga, et ei, tema mind vara ei saatnud, et ju seal ikka midagi oli kahtlast. Kas ta üldse süvenes mu juttudesse pikast reisist kõrgmägedes ja tsüklihäirest või ongi miski error mu kõhtu kummitamas – täna enam ei olegi oluline, et kummal õigus. On otsustatud, et kuigi test osutus lõpuks negatiivseks on vaja nüüd meelerahu taastamiseks ka teise haigla hinnangut ja minu senine ämmaemand tuleks ITKs ära vahetada.

Olgu veel öeldud, et see paganama triple test, mille kohta olin eelnevalt juba uurinud, seda hea-olu riikides enam ei tehtagi, sest test sorteerib välja kõik, kellel on kahtlusi ja hiljem, lisauuringutel tõeliselt positiivseks otsutub ainult 1%! 99% tulevastest sõelale jäänud emadest aetakse asjata paanikasse. Väidetavalt tehakse muid ja palju kindlamaid teste nagu OSCAR ja seda juba ka tasulistes haiglates. Siit jõuamegi selle posti algusesse ja hakkavad korduma kõik need küsimused.

One thought on “18 tundi

  1. oh mind aeti ka paanikasse ja nutsin ja nutsin, võeti lootevedeliku proovi ja pidi sada aastat vastust ootama. KUIDAS NAD KÜLL ARU EI SAA, et rasedatega ei tohi niimoodi käituda????

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s